Järjelugu: Saatana märk 2. osa
14. septembril alustab ilmumist „Maailma krimiklassika” sari. Et ootamise aeg ei tunduks nii pikk, pakume lähinädalatel lugemiseks kodumaist põnevusjuttu, milles salapäraseid kuritöid lahendab ekstsentriline uurija Tõnu.
Tegelikult täitsa mõnus oli olla politseinik. Igatahes parem kui ajakirjanik. Kindasti parem kui kirjanik või projektijuht. Mõnus oli sõita põnevale sündmuspaigale linnast välja mere äärde, vilkur plinkimas, 160 kilomeetrit rauas. Ja tema kõrval istus väike Nadja, isuäratav nagu politseimundrisse topitud virsik. Tahaks seda virsikut maitsta, mõtles Tõnu ja võttis kiirust maha, et kauem sõita. Aga kuidas seda alustada, kas panna talle käsi ümber? Või kutsuda ta peole ja siis enda juurde muusikat kuulama? Aga vaevalt talle minu muusika eriti meeldib... Kindlasti on ta elu täis põnevust, omad sõbrad, mingid boyfriend’id jne. Ilusad tüdrukud ei taha friike.
Varjulisel metsateel pidas Tõnu auto kinni ja lasi aknad alla. Linnud laulsid, mets lõhnas, mändide all laius mustikavaip.
„Kuule, keera üks savu, sul on osavad näpud. Siin on ilus koht,” ulatas Tõnu Nadja poole tubakapaki ja väikese karbikese.
„Aga, Tõnu, äkki ei tasu. See on ikka nii imelik. Miks sa seda teed?”
„Saad aru, see aitab mul keskenduda. Ega ma muidu ei teeks. Ja lõdvestuda. Ma pean ju keskenduma põhilisele!”
Nadja jaoks oli see väga võõras ja imelik komme. Aga Tõnu oli rääkinud, et välismaal näiteks – teadlaste, kunstnike ja kirjanike seltskonnas – on see täiesti tavaline asi. Ja ta teadis, et Tõnu on tark mees, oli olnud isegi kirjanik ja oli elanud välismaal ja olnud Creative Director ühes suures firmas. Ja põhiline oli see, et ta tahtis Tõnule iga hinna eest meeldida. Ta võttis Tõnu käest karbikese rohelise pulbriga ja tubaka. Peenikesed näpud keerasid osavalt sigareti, suust tuli väike roosa keeleke ja niisutas paberi servas olevat liimiriba. Tõnu silmad jälgisid teda. Ma tahaksin olla see paber, tabas Tõnu end järjekordselt veidralt mõttelt.
Nad tegid suitsu, isegi Nadja võttis paar kõhvi.
Kuidas üks lahe öö mere ääres võib hommikul võtta sellise nõmeda pöörde? Merest kulutatud valgel puunotil istudes süütas Valmar viimase suitsu. Ta vaatas uuesti üle õla nende auto ja teivaste otsas turritavate inimpeade poole.
Ja mille otsa ma õhtul kusel käies koperdasin? Ta vaatas oma heledaid seemisnahast kingi. Tundub, et kingad on vähemalt puhtaks jäänud. Rõve, rõve.
Huvitav, kas tulevad ka ajakirjanikud? Räpane lugu Õhtulehe esiküljel, tema ja Liisi pildid – on seda kõike kuidagi võimalik vältida?
Liisi oli vait, kauge ja murelik. Šokk oli asendunud praktiliste piinavate küsimustega. Kas mees saab nüüd teada, kas politsei hakkab nende eraelus tuhnima, kas see ilgus mõjutab nende edasist suhet Valmariga? Kas Valmar lööb edaspidi põnnama? Oh pagan, saaks juba minema. Liisit häiris, et kindlasti jääb see jõledus teda kogu eluks kummitama. Telekast nähtuna mõjusid igasugu õudused ikka hoopis teisiti...
Lõpuks ometi ilmusid politseinikud. Nad tõusid püsti ja olid sunnitud taas sinnapoole minema.
Kui Tõnu ja Nadja sündmuspaigale jõudsid, käis seal juba vaikne sagimine. Tehti pilti, pakiti üksikuid esemeid, uuriti künka tagant leitud riideid.
„Kas te olete päris kindel, et paar ööd tagasi te näiteks ei söönud siin rannas sõpradega seeni ega nüsinud siis suurema tripi käigus oma kaaslastel päid maha? Kas te olete selles päris kindel või on teil mälukahjustus? Ja miks te olete auto täpselt selle pentagrammi keskele parkinud – oskate seda kuidagi seletada?”
Nadjat valdasid taas kord sügavad kahtlused, kas savu mõjutab Tõnu loogilist mõtlemist kuidagi positiivselt. Ta üritas üleni värisevat Liisit kohmakalt emmates rahustada. „Tulge autosse, meil on termosega teed, rahuneme ilusasti maha, varsti saate koju. Kõik on ju hästi.”
Tõnu tundis, et mitte miski selles asjas ei klapi.
Järgneb...
