Ega vana karu päris uutmoodi tantsima ei õpeta. Suur muudatus Gerdi vaimses ettevalmistuses toimus 2011. aastal juuli alguses enne Daegu MM-i, kus medali tõenäosus oli võrreldes Moskvaga väga väike. Juba siis ei olnud Gerd enam nii kiire ja võimas kui 2005 kuni 2009 ja tuli kohaneda, eelkõige kasutada oma suuri kogemusi, suurendada järsult puhkuse mahtu. See toimis ja kolm medalit on tulnud.

Täna (eile – toim) suuri üllatusi ei olnud. Sellist lõpptulemust pidasime Vésteinniga (Hafsteinsson, Kanteri eelmine treener – toim) juba eelmisel sügisel loogiliseks. Kui midagi on ootamatut, siis ehk see, et noorte talentide juurdekasv on olnud üllatavalt aeglane ja et tulemuste tase kolmandast kohast alates oli nii nõrk.

See oli Gerdi esimene medal ilma minu ja Hafsteinssoni abita ja hea, et niimoodi. Gerd saab nüüd kogenud sportlasena iseenda eest vastutada ja teha ise oma otsused. See on talle väga oluline ja nüüd pole tal meie varju peal. Oleksin küll heameelega näinud, et praegused muudatused nagu ketta vahetus, hommikuvõistluste simuleerimine jne oleksid toimunud eelmisel aastal, ehk oleks siis vähem närve kulunud ja medal Londoni olümpial ka teist karva olnud. Aga hea, et niigi läks.

Gerdil võib veel ees olla hulk häid aastaid, aga see eeldab pidevat muudatust, oma keha ja võimaluste timmimist. Lihastelt läheb tähelepanu ajule, sest lihased ei saa selles vanuses enam nii head olla kui 26-aastaselt. Aga juba praegu on ta klassik ja mitte ainult Eesti ulatuses. Üheksa tiitlivõistluste medalit individuaalalal on midagi sellist, mida on ajaloos suutnud vähesed. Nutan siiamaani taga 2010. aasta Barcelona EM-i neljandat kohta, sest kui see oleks olnud medal, siis kümme medalit järjest oleks teinud ta absoluutselt unikaalseks.