Järjelugu: Saatana märk 4.osa
Muinasloos oli hea elada, seda sai mõttes kogu aeg ümber ehitada. Parkidesse ja vanalinna räämas majadesse võis paigutada kolle, taksojuhid sai ümber teha turtsakateks voorimeesteks. Isegi tavalisest poeskäigust võis mõelda toreda seikluse, kus nurga taga passivatest joodikutest said mäekollid ja taaraautomaadist roheline lohe!
Endaloodud maailm oli tore, sealt võis leida vahvaid väikseid semusid ja hurmavaid haldjapiigasid, kelle hambad olid kui pärlid ja silmakesed särasid kui safiirid. Võlumaa oli tore, kuid seda ei mõistetud. Vähemalt täiskasvanud seda ei mõistnud. Ja nüüd tahtsid nad – juba jälle – teda vägivaldselt sellest meeldivalt udusest ja nätsulõhnalisest maailmast külma ja kõleda päikese kätte tirida. Mehikese pruntis huuled naeratasid magusalt, kuid sisimas oli ta tige ja pinges. Ta hoidis käes järjekordset kortsus paberit – politseikutset. Kellaaeg ja kuupäev olid õiged. Mis mõttes ta oli pedofiil! Kust kuradi kohast olid nad üldse leiutanud sellise nõmeda halvustava sõna. Kurat! Püüdku kurjategijaid – politsei võiks tööd teha! See, mis toimus tema ja pisikeste haldjaneiude vahel, pole kellegi teise asi! Need olid nende salamängud ja seiklused, mida suured inimesed paraku ei mõista. Nad on lihtsalt kadedad, mõtles päkapikumees. Mingite eitede kadedus oli ta kunagi selle supi sisse keeranud ja nüüd ei jäeta teda enam rahule!
Ta oli jõudnud politseimaja vastikule trepile. Tuli jätta endast kõige ontlikum mulje. Kurat, äkki oleks võinud selga tõmmata mingid tavalised nõmedad riided, hallid püksid, sinise särgi? Vähemalt võlukepi oli ta targu maha jätnud: kepp võis mõjuda agressiivselt – kurat teab, mis haiged fantaasiad nende pervost politseinike peas liiguvad.
Päkapikumehe lahkudes avas Tõnu akna, et mõttelist päkapikuhõngu välja lasta. Ta oli kasutanud oma tavalist tüütu olemise taktikat. Küsinud alguses igasugu kuupäevade kohta ja siis näidanud laibafotosid – äratundmise eesmärgil. See mõjus alati. Ja siis esitanud veidraid ning piinlikke küsimusi fantaasiamängude kohta.
„Peab koristajale ütlema, et ta tooli ära peseks,” teatas Tõnu uksest välja astudes. Nadja arvates läks Tõnu seekord pisut liiale.
Mõne hetke pärast avanes uks uuesti.
„Nadja, kas sa ei tahaks linna peale tulla? Istume kusagil, jalutame natuke. Pilt läheb selgemaks.”
Trepist alla minnes võttis Tõnu taskust teibiga parandatud Nokia ja tegi tähtsa kõne.
„Hei, tere, Ringo! Kuda läheb? Bashment ikka toimub? Kes seal esineb?”
Nadja mõtles, et ka Ringo on üks kummaline mees. Nad on Tõnuga mingis mõttes sarnased. Aga Tõnu on ikkagi kenam, korralike juustega ja ei ole selline – müstiline.
„Tead, mul oli asja ka – meil on siin üks rituaalmõrv... Jah, ikka põhjalik – viis laipa... Kellega sinu arust tasuks rääkida?”
Tõnu kuulas ja üritas nimesid meelde jätta. Sellistel puhkudel tekib tal iseäralik kaugelolev ilme – nagu rumalavõitu lambakoeral, keda sunnitakse käppa andma. Tema nimemälu pole üldiselt kiita.
„Jah, ma vist võtangi esimesena selle Vanatöllu. Tema on aktiivne suhtleja. Kõik need omaette nökitsejad pole nagu õige rida. Viit tüüpi ikka üksi ära ei tapa ühe õhtuga... Okei, reedel peol näeme, saad sa mind nimekirja panna, pappi pole absoluutselt... Või tead, me tuleme parem kohe läbi. Sa tunned kogu seda kirjut seltskonda, mul pole mõtet jalgratast leiutada.”
Kerge kõhedusega võttis Nadja istet siseministeeriumi sünge hoone tornikambris usuasjade volinikule eraldatud kabinetis. Hubisevad küünlad heitsid kahkjat valgust laes rippuvale krokodillile. Uhke looma kõhu all suitses kadakaokstest jahvatatud viiruk. Vastasseina kaunistas suur Ras Tafari portree ja must sarvilise Enki kuju. Kõrge leeniga vanaaegsesse nahktooli nõjatuv Ringo kohendas tammepuust laual seisvat kullast krutsifiksi ja küsis sõbralikult kas külalised sooviksid teed.
Jätkub…
Krokodill – topis, mis teadupärast kaunistab iga tõsiselt võetava targa töötuba.
Enki – äge Mesopotaamia jumala skulptuur, mis tekitab igas külastajas kõhedust.
Ras Tafari – cool Etioopia kuningas. 1930. aastatel Jamaicas tekkinud usuliikumise austuse objekt.
