Järjelugu: Saatana märk 5. osa
Vastasseina kaunistas suur Ras Tafari portree ja must sarvilise Enki kuju. (Hää lugeja, nende imeloomade kohta vaata palun sõnaseletusi eelmisest lehenumbrist.) Kõrge leeniga vanaaegsesse nahktooli nõjatuv Ringo kohendas tammepuust laual seisvat kullast krutsifiksi ja küsis sõbralikult, kas külalised sooviksid teed.
Tõnu seisis akna juures ja kruttis hajameelselt lillepotialusena kasutusel oleva vana piinapingi kruvisid. Peagi täitis ruumi kummalise suitsuseguse tee aroom.
„Kuule, kust sul see pink pärit on?” küsis Tõnu näpuga ogade teravust proovides.
„Ah see? Toodi vist 40. aastal Raevanglast, seisis siin keldris. Miskipärast kõik teevad sellest juttu, võrdlevad mind naljatades inkvisiitoriga.”
Mõlemad kriminalistid silmitsesid Ringot mõtlikult. Salapärase juuksevanikuga pärjatud pea, sügavad targad silmad, mille põhjas hõõgub teadmisetuluke. Kabinetiseinu vooderdavad vaikselt nagisevad nahkköited, kummalised esemed kabinetis… Jah, usuasjade volinik sarnanes tõesti keskaegse jesuiidiga.
„Parem ongi, kui sind inkvisiitoriga võrreldakse. Tekitab aukartust. Need usuasjad võivad muidu vahel päris kreisiks kätte minna.”
„Jah, paraku küll. Siin Eestis on ju normaalne, aga võta näiteks... kasvõi Liibanon. Aeg-ajalt käib selline jama. Või siis mõned sektid Ameerikas...”
„No seekord tundub, et keegi on väikse jama teinud ka siin. Pole just ususõda, aga ikkagi haige värk.”
„Jah, räägi täpsemalt, äkki oskan nõu anda.”
Tõnu võttis taskust kortsus paberi, millele oli soditud sündmuskoha plaan. Ringo nihutas laual trooniva raske kandelaabri lähemale ja silus käega üle joonistuse.
„Kuule, sorri, mees, aga miks sul siin elektrit pole?” tundis Tõnu huvi.
„Lasin välja võtta, viskas üle,” teatas Ringo lakooniliselt. „Mida need sirgeldused kujutavad siin?”
„No viisnurk on roikaotstega maha kraabitud. Ring on umbes kümme meetrit lai, natuke lapergune. Tundub, et seda on teinud mitu inimest, jooned on erinevad. Tippudes on inimesekõrgused teibad, kuskilt võpsikust raiutud. Teivastest olid tõrvikud tehtud. Tundub, et algul need põlesid, raske öelda, kui kaua. Aga siis torgati nende otsa pead. Praegu ei oska öelda, kas tõrvikud siis veel põlesid. Ja kehad lamasid viisnurga tippudes, mingid mustad ürbid seljas.”
„Palju seal riitusel rahvast oli? Jälgede järgi aru saite?”
„Kahjuks oli vahepeal sadanud. Ja see plats oli juba varem ära trambitud.”
„Küünlaid ei olnud, altarit ei olnud?”
„Muud polnud.”
Usuasjade volinik sulges silmad. Nii vajus ta umbes kümneks minutiks transsi.
Aeg möödus rahulikult. Aeg-ajalt katkestas vaikust kuuma tee lurin. Korraks maandusid laial plekist aknalaual kaks tuvi. Piilusid hämaruses istujaid ja lendasid edasi oma tähtsate toimetuste manu.
Tugitoolis istuv Nadja uinus väikse jõnksatusega. Lusikas, mida ta oli sõrmede vahel hoidnud, kukkus kõlinal.
Ringo avas silmad ja teatas: „See on mingi bullshit. Ehk siis ühegi konventsionaalse voolu põhimõtete ja rituaalide hulka ei kuulu. Keegi on selle lihtsalt välja mõelnud. Eks tegelikult loob iga maag niikuinii ise oma rituaali, mis tema puhul toimib. Mul on raske uskuda, et selle taga on üldse keegi Eestist. Aga räägi Vanatölluga, võib-olla tema teab, kes on viimasel ajal ära keeranud. Ja Musta Veenuse Orduga, äkki nemad on kellestki kuulnud.”
Tagasiteel siseministeeriumist peatusid meie politseinikud Niguliste kõrval välikohvikus ja sõid vanade haudade peal istudes kumbki ühe jäätise. See maitses väga hea.
Järgneb…
