Raamatukatkend: Veiko Belials „Kogu maailma valgus“
Kogumiku lood on väga eripalgelised, Belials mängib vormi ja sisuga – kõrvuti Ray Bradbury stiilis hõllandustega on nii küber- kui tuumapunki; viimast saab lugeda vaid muigega suunurgas. On suurepäraselt teostatud kummardusi suurtele meistritele ja tuttavate narratiivide omanäolist läbikirjutust.
Belials on arvatavasti Eestis kõige rohkem teiste ulmeautoritega koos kirjutanud ja nii on ka selles raamatus J. J. Metsavanaga kahasse kirjutatud kosmoseseiklused, kus tabatud külma sõja aegset nõukogudepoolset meeleolu.
„Turrel, sa vana raibe, maast lahti!“
Turrel paotas silmi ja oigas. Pitinga hääl lõikas nagu nüri noaga. Pea valutas. Ta üritas lünklikke mälestusi ritta seada.
Igasugune alkohol oli asunduses vaat et surmaähvardusel keelatud, kuid just selliste keeldudega mängimine tekitas tõelise elusolemise tunde. Pealegi tuli ennast ju kuidagi maandada, sest surm ähvardas neid siin niikuinii liiga tihti. Nii polnudki imeks panna, et ta eelmisest õhtust palju ei mäletanud. Jälle.
Aga seda, et eile oli jälle Vendekiga ütlemiseks läinud, mäletas ta hästi. Või mis ütlemiseks! See jobu ei tee ju suudki lahti, kui asi tõsiseks kisub. Kuradi mömm! Isegi keelekandjana pole tast asja. Näe, vana Pitinga kaupleb ikka oma mürgiga, kuigi varud, millest ta seda ajab, on loetud. Aga eile oli poiss ju lausa tüli norinud.
Kuradi kusik! Noh, ajasin ta plikale käpad külge, mis siis? Mõtleks, kus tuli hellake välja!
„Turrel!“ kostis uuesti.
„Mida?“ lõugas Turrel vastu.
„Sa pidid täna voori minema, ära oled unustanud või?“
Raisk!
Mees, kes jätab voori minemata, võib ennast samahästi kui maha lasta. Jah, teda talutakse, aga ta pole enam keegi. Ta on heidik, väljaarvatu, ja ainult mõni erakordne tegu võib ta staatuse taastada. Vooridest sõltub kõigi ellujäämine. Ja kõik mehed peavad määratud järjekorras oma kohust täitma.
Kuradi idioot, kes käskis sul end päev enne voori täis imeda! Tuul ei andesta. Üks eksimus ja sinust saab pilv verepritsmeid ja peotäis kondipuru...
Oh, raisk küll!
Vana Sardonai, keda kõik harjumusest ikka veel Linnapeaks kutsusid, vaatas seekordse moonavoori nimekirja. Kuus meest. Ainult kuus. Ta ühmatas. Tegu polnud enam asundusegagi, linnast rääkimata. Oli vaid käputäis inimesi, kes üritasid kõige kiuste elus püsida ja mitte alla anda.
Paljukest neid nüüd alles võib olla? 60? 70? Mis vahet seal õigupoolest enam? Tippireli reegel ei lubanud naisi voori saata. Juba siis taibati, et minema siit enam ei pääse. Ja juba siis pidi rahvaarv olema nii palju vähenenud, et naistega ei riskitud. Keegi pidi ju sünnitama ja rahvaarvu taastama. Enne Tippireli selliseid reegleid polnud. Sardonai oli selle üle palju mõelnud ja jõudnud järeldusele, et algusaastatel olid ilmselt kõik võrdsetel alustel vooris käinud. Kõik elanikud olid parimas eas ja heas füüsilises vormis. Esimene torm võis olla tõeline šokk. Ja esimene voor (mida siis veel voorikski ei kutsutud) oli ilmselt tõeline veresaun. Mingil hetkel tegi Tippirel esimese reegli.
Ja üsna varsti ka Tippireli esimese täienduse – vooris käivad ainult füüsiliselt heas vormis mehed. Mis viitas esimestele invaliididele asunduses.
Siis tuli Naumi reegel. Alla 15aastasi voori ei võeta. Tähendab, olid juba lapsed. Ja osad neist olid üle 15 aasta vanad...
Edasi täiendas reeglistikku Mikelos. Üle 50aastasi voori ei võeta. Esimene põlvkond hakkas vanaks jääma. Ja aeglaseks.
Ja nüüd on siis ka Sardonai reegel – üle poolte asunduse elujõulistest meestest korraga voori ei saadeta. Sardonai ohkas. Kui kunagi peaks keegi neid reegleid lugema ja nende üle arutlema, jõuaks ta ilmselt järeldusele, et asundus on hääbumise äärel. Elujõulisi mehi on vähe ja et mitte välja surra, tuleb lisaks naistele ka pooled mehed varuks jätta. Ja tal oleks kuradima kombel õigus. Terveid ja tugevaid mehi vanuses 15-50 oli alles kaksteist. Ülejäänud elanikud olid kas liiga vanad, liiga noored või liiga sandid. Või siis naised.
Sardonai ohkas uuesti.
Ei tule siia enam kedagi, kes neid reegleid loeks. Varsti on lõpp. Nüüdseks olid nad juba loobunud endale valetamast, et tuleb elus püsida, sest varem või hiljem leitakse nad üles ja tullakse järele. Ei enam.
Ja varsti koidab ka see päev, kui mõni noorematest naistest ei ole enam nõus sellesse hullumeelsesse maailma lapsi sünnitama. Keegi ei taha ju oma lastele sellist elu. Ja keegi ei taha oma lastele sellist surma.
Õhk on tolmust paks ja venib nagu siirup. Kusagil nurga taga sosistab tuul oma õelaid sosinaid. Sa kuulad seda ja ootad. Ootad oma seitset sekundit, et ületada elu ja surma piir nendeks loetud hetkedeks, kui sosin vakka jääb. Sa pobised omaette midagi, mis võib olla hingepalve, aga võib ka mitte olla. Samahästi võib see olla ka kolmanda rügemendi sisemäärustik või kaugkosmose kutsungite käsiraamat.
Sosin. Peaasi, et ta karjuma ei hakka. Sest siis muutub tolm betoonist talaks, millega tuul sind lihtsalt laiaks lööb.
Seitse sekundit. Kümmekond sammu, mis lahutavad sind järgmise angaari ammuli lüüsiavast.
Sa tead, kuidas sellega on. Kas sina või tema. Rohkem võimalusi ei ole.
Vendek neelatas.
See oli tema esimene kord vooris olla. Ema oli öö läbi nutnud. Hania ilmselt ka. Ausalt öeldes oli ta isegi veidi vesistanud. Ta kartis. See polnud häbiasi, kõik, kes vooris käisid, kartsid, aga mida lähemale hommik jõudis, seda enam hakkas ta hirm sarnanema paanikale.
Nüüd seisis ta siin, kukal vastu seina ja silmad kinni ning ootas oma seitset sekundit. Kusagil olid teised. Ream, Varland, Irdama, see sitapea Turrel... Seda lontrust ta vihkas.
Kuradi kõnts!
Vendek sai aru, et asunduses on iga inimene tähtis, aga ikkagi! Kõigile oleks parem, kui seda tolgust ei oleks.
Vendek oli poolel teel esimese angaari juurest nendeni, kus veel varusid oli. Loomulikult tühjendati lähimad esimestena. Nüüd olid nad järjega eelviimase juures. Neil oli kõvasti vedanud, et varud, mis neid angaare täitsid, olid algselt mõeldud terve planeeditäie asunike jaoks. Aga talle ei andnud rahu mõte, et kui nad ükskord viimase angaarini jõuavad ja sellegi tühjaks teevad, mis siis saab? Kuhu siis moonavoore teha? Nad ei külva, nad ei kasvata, nad ei oska ise midagi peale esivanemate varude äratassimise...
Moonavoor... Kas sai olla veel idiootlikumat nime sellele, mida nad tegid? Asundus oli kõige rohkem viissada meetrit pikk, aga see neetud tuul... Selle tõttu võis angaarides käimine võtta päevi, saak aga... Sa pidid sellega jõudma lüüsist lüüsini joosta, eksokest aga aeglustas niigi liigutusi.
Oleks neil mõni liikurgi...
Sardonai ütleb, et liikurid on kasutud ja sunniksid ilmaasjata riskima. Võimalik, et tal on õigus. Igal juhul väidab ta, et mäletab veel, kuidas tuul viimase liikuri minema viis.
Neetud tuul! Nad polnud senini leidnud ühtegi seaduspära, mis aitaks ennustada, millal see tuleb, kaua kestab või milliste vahedega hood käivad. Ainus, mis oli kindel, oli see seitse sekundit, mille jooksul tuli jõuda ühest lüüsist teise. Jah, sa võisid riskida ja jätta järgmise lüüsi vahele ning üritada jõuda ülejärgmisesse. Mõnikord see õnnestus – vaikus võis ka kauem kesta. Kuid enamikul polnud mingit tahtmist saatusega mängida. Viimane, kes seda teha julges, oli vana Pitinga. Nüüd kutsuti teda Jalutuks.
Äkki selleks ajaks, kui nad viimase angaariga ühele poole saavad, ei olegi enam kedagi järel, kes vooris käiks, vilksatas mõte. See tundus nii jaburana, et ta naeris rabedalt. Neile kõigile oleks parem olnud, kui esimene tuul oleks varem tulnud. Kui kõik oleks juba enne algust lõppenud. Aga ei. Ürikud räägivad, et ta tuli täpselt siis, kui angaarid olid püsti ja varudega täidetud ning rahvas oli jõudnud esimese kvartalitäie elukupleid üle seada. Sealt edasi valitses tema.
Hämmastav, et angaarid ja elukuplid pidasid tuulele vastu. Äkki oli see kuidagi sellega seotud, et neid ehitati maapinda ennast molekulaartasandil ümber seadistades. Vendek polnud kindel, ka isegi Sardonai teaks, mida see täpselt tähendab. Või, noh, eks ta ju teadis, isegi Vendek sai tegelikult printsiibist aru, aga kuidas seda tehti... Kindlasti oli kasuks ka asjaolu, et projekteeritud olid need ehitised spetsiaalselt esmaasukatele, see tähendab vastu pidama kõigele, mida üldse ette osatakse kujutada.
Või oleks hoopis parem olnud see, kui angaare poleks püstitatud ja varusid poleks olnud? Siis oleksid nad ellujäämiseks pidanud ise vaeva nägema. Kohanema. Võitlema. Nüüd sibasid nad lihtsalt nagu prussakad ühe kapi juurest teise juurde ja üritasid vältida seda, et neid laiaks lüüakse.
Vendek kuulatas. Kas sosin oli tõesti veidi vaiksem, või talle ainult tundus?
Jah, kohe, kohe, nüüd! Ta vajutas nuppu.
Üks... Ta otsis jalgadele tuge, et parem asend saada. Kaks... Lüüs avanes. Kolm... Edasi! Tolm viskles ikka veel ringi, tajumata, et tuul on vaibunud. Neli... Hoop, mille ta eile Turrelilt ribide alla sai, hakkas tunda andma. Hingata oli raske. Viimase sööstu ajal oli tal hing korraks kinni jäänud ning ta kartis, et silme ees läheb kohe mustaks ja ta ei näe avatud lüüsi õigel hetkel. Viis... Hääl, mis juba mõnda aega oli paisunud, hakkas kõrvadele valu tegema, aga juba lipsas ta järgmise angaari lüüsist sisse. Silm fikseeris liikumise enne, kui ta ümbergi jõudis pöörduda. Keegi üritas veel lüüsini jõuda. Samast angaarist ta ei tulnud, ilmselt siis teiselt poolt tänavat, vastasangaarist. Üldiselt liiguti alati samal pool tänavat – vahed angaaride vahel olid nii väiksemad. Vendeki käsi, mis oli juba lülitit vajutamas, peatus. Kes see hull küll oli? Ja siis tundis ta ära eksokesta, mille värvi oli tuul vasemalt küljelt maha raspeldatud. Turrel! Midagi mõtlemata virutas ta lülitile. Kuus... Lüüs hakkas sulguma. Näis, et ka Turrel oli ta maskile vaatamata ära tundnud. Õudusest pärani silmad. Karjeks avatud suu. Kus su ülbus nüüd on, elumees! Karjumist Vendek ei kuulnud. Seitse... Nüüd kuulis ta lõpuks ka karjumist, aga see oli juba tuul...
Hetkeks nägi ta vaimusilmas lüüsiuksi, mille välispinda katavad punased kleepuvad nired. Ta rebis maski peast ja oksendas ning taipas alles siis, et väljudes ei näe ta mingit verd – tuul ja tolm on selle liivapaberina maha hõõrunud. Lüüsiuksed olid alati säravpuhtad.
Ta seisis hetke vapustatult ja üritas mõista, mis oli äsja juhtunud. Oli ta just inimese tapnud?
Ta polnud kindel. Mitmeni ta oli lugenud, kui lülitit vajutas? Neljani? Või viieni? Ta ei mäletanud. Oli ta hoolitsenud, et asundus ei jääks ühe asemel kahest mehest ilma? Või oli ta isekalt ja kättemaksuhimuliselt vihamehe surma mõistnud? Ta ei teadnud. Oli see impulsiivne reaktsioon või külm kaalutlus? Vastutustunne või kättemaks? Oli tal üldse aega, et oodata; et kasvõi üritadagi Turrelit päästa?
Kõik ta sisemuses väändus sõlme. Tal polnud vastuseid. Ta ei suutnud otsustada isegi seda, kas rõõmustada või ahastada. Üks elujõuline toiduhankija oli jälle vähem. Aga teisest küljest ei pidanud ta enam kartma Hania või enda au pärast.
Ta ei saa kunagi teada, kes ta on. On ta mõrtsukas? Või kohusetundlik ja alalhoidlik asunik? Üks oli selge – kangelane ta ei ole. Aga sellest teadmisest oli praegu vähe. Kuidas ta tagasi läheb? Millise näoga teistele otsa vaatab? Mida ütleb?
Kuid veelgi olulisem oli küsimus, mida ta endale ütleb. Kas need silmad ja karjeks avatud suu jäävadki teda nüüd kummitama? Kas see nähtamatu veri on tema kätel?
Ta tõstis peod ja silmitses aramiidplastist kindaid. Käed värisesid. Kas ta suudab sellega elada? Haniale otsa vaadata? Või peaks lüüsi avama ja välja astuma... Ta oli juba kätt tõstmas, kui lüüs äkki ise avanes. Keegi oli väljas nupule vajutanud. Vendek pidi ehmatusest peaaegu õhku hüppama. Korraks käis peast läbi võimatu ja hirmutav mõte. Aga ei, see oli Ream, kes rüsis sisse ja sulges kiirustades lüüsi.
„Kes?“ küsis Ream ainult, kui Vendeki nägu ja põrandal okseloiku nägi.
„Turrel,“ tunnistas Vendek vastu tahtmist.
