Järjelugu: Saatana märk 6. osa
Paraku ei möödunud päkapikumehe ülekuulamine ka seekord tagajärgedeta.
Tuli minna ülemuse juurde näägutamist kuulama. Kabinetis oli millegipärast ka peadirektor. Noorpõlves punkar olnud peadirektor ei kuulunud nende hulka, kes ootasid Tõnu vallandamist. Tema oli seal meelelahutuse pärast, et kuulda, mis omapärast põhjendust on Tõnul seekord ette kanda.
„No mis põhjus siis seekord oli härra Velbust üle kuulata?!” alustas ülemus ilma sissejuhatuseta.
Ta tundus üsna pahur. Selge, päkapikumehe ema oli tähtis mutt ja kangust täis. Oma pojukest ei lasknud ta kellelgi kiusata. Ja nende pere jurist ei olnud ka just pehme mees.
„Härra Velbus oli tähtis juhtlõng, ta tuli tunnistajana välja kutsuda.”
„Mismoodi? Kas härra Velbus käib ringi, mõõgakene vööl, ja nüsib täiskasvanud prouadel ja härradel päid maha! Kas teie arvates teda huvitavad nüüd sellised seksimängud?”
Tõnu mõtles päkapikumehele ja lastele, keda too oli traumeerinud ja hirmutanud. Huvitav, kas ta sellest ise aru sai? Ainult mängis lolli? Või oli päriselt ogar?
„Ma ei ole pädev härra Velbuse huvisid kommenteerima, aga uurimine vajas Eesti tuntuima võlukepi-eksperdi hinnangut nende keppide kohta, mille otsa kannatanute pead olid pistetud. Lisaks nõustas härra Velbus meid rollimängude ja meelelahutuslike rituaalide suhtes. Härra Velbus aitas meid ju hea meelega ja omal soovil. Või mõistan ma midagi valesti?”
„Noh, näed, kõik on lihtne ja selge,” irvitas peadirektor ülemuse laua servale toetudes. „Töö käib.”
„Olgu peale, ära ainult hakka jälle segast peksma. Pole tarvis mingeid jamasid, et keegi kuhugi lehte kaebab. Ja kus sa päev otsa tolgendasid, sulle on muide külaline.”
„Mis külaline?”
„Ühe ohvri isa. Tundis tütre foto peal ära ja ootab sind juba tund aega.”
„Džiisus Kraist!” mõtles Tõnu. Viimane asi, mida ta kannatas, oli kohtumine tapetute lähedastega. Aga jah, paraku oli see vajalik.
Kabinetis istus suur ja nukker, elukutselise sõduri moodi mees. Ta mälus monotoonselt, täiesti äraoleval ilmel Nadja pakutud õuna. Isegi tavaliselt nõnda soe ja positiivne Nadja tundis end keset sünget vaikust kohmetult.
„Niisiis, te olete…?”
„Lilja isa... Ma nägin fotot ja... tulin siia.” Hääl oli sumbunud ja kähe.
„Kas tema oli see noor blondiin?”
Karmi välimusega, ilmselt elu jooksul palju näinud mees tõmbas sügavalt hinge, et mitte nutma puhkeda.
„Jah.”
„Millal te teda viimati nägite? Kellega ta suhtles? Teate tema sõpru ja tuttavaid?”
„Sellega on nii, et... ma polnud teda ammu näinud...”
„Jah?”
„Kui ta oli väike... varemalt, nooremalt… Me suhtlesime temaga palju. Rääkisime. Olime nagu head sõbrad. Aga siis. Ma olin ju kogu aeg ära, mind tõmbas sinna neetud sõtta. Pidi ju raha ka teenima. Siis me läksime naisega tülli... Ma käitusin ka väga halvasti. Pärast me ei suhelnud. Ja Lilja oli minu peale ema pärast vihane. Ma tegin asju, mida ma poleks pidanud tegema. See sõda keerab närvid persse... neetud.”
Tõnu ulatas mehele taskurätiku.
„Ma nii tahtsin Liljaga ära leppida! Ma nii tahtsin talle öelda, kuidas ma teda armastan! Kogu aeg mõtlesin, et aega ju on veel...”
„Aga Lilja ema? Meil oleks vaja tema kontakti.”
„Ta on surnud. Juba kuus aastat. Ja siis Lilja nagu keeras ära. Kandis neid imelikke riideid ja mingeid nõidade kulinaid. Täiesti keeldus minuga suhtlemast. Kurat, ma nii tahaks selle värdja kätte saada! Öelge ainult, kui ma vähegi saan aidata. Ma teeks ükskõik mida! Raisk!”
Vaikus venis ja Tõnu ei osanudki enam midagi küsida.
„Okei. Katsuge hakkama saada. Tuletage meelde nii palju kui võimalik ja võtke uuesti ühendust.”
Järgneb…
