Lauri Mälksoo: „Tallinna käsiraamat“ kui rahvusvahelise elu sündmus
Michael N. Schmitt (Editor). Tallinn Manual on the International Law Applicable to Cyber Warfare. Cambridge University Press, 2013. 300 lk.
Kuna väikeriikide võimalused millegi konstruktiivse ja meeldejäävaga muu maailma tähelepanu võita on suhteliselt piiratud, siis peavad väikeriigid targalt valima, millistele rahvusvaheliselt relevantsetele tegevustele oma piiratud ressursse kulutada ja millistele mitte. Eesti on üheks oma poliitika lipukirjaks valinud teatavasti interneti ja kübermaailmaga seonduva, olles üldiselt üheks avatuse eestkõnelejaks küberteemadel. Ent kübermaailm kätkeb endas ka ohtusid, millest üheks tõsisemaks on kübersõjad ja -rünnakud. Mis need täpsemalt on ja milline õigus koos milliste piirangutega peaks sellele moodsale nähtusele kohalduma?
2013.a märtsis ilmus Cambridge University Pressis „Tallinna käsiraamat kübersõdadele kohalduva rahvusvahelise õiguse kohta“ (edaspidi: „Tallinna käsiraamat“). Tegemist on rahvusvahelise ekspertide grupi ühistööga, mida on juhtinud professor Michael Schmitt USA Mereväe Sõjakolledžist. Siiski institutsionaalselt on tellijana projekti taga 2008. asutatud ja Tallinnas asuv NATO küberkaitsekeskus, NATO Cooperative Defence Centre of Excellence (NATO CCD COE), mis on raamatu ka elektrooniliselt kõigile huvilistele kättesaadavaks teinud. See on tänuväärne otsus ja peegeldab Euroopas üha enam levivat avatud juurdepääsu poliitikat uurimistöödele, mille teostamist on toetatud maksurahadest. Siiski rõhutavad projekti autorid oma sõltumatust ekspertidena antud töö valmimisel ega soovi, et töö seisukohti omistataks küberkaitsekeskusele, selle liikmesriikidele või NATOle (lk 11).
Mitmeski mõttes pole tegemist tavapärase teadustööga rahvusvahelisest õigusest, vaid tähelepanuväärse rahvusvahelise elu sündmusega. Käesoleva kirjutise eesmärk ongi heita lähemat valgust „Tallinna käsiraamatu“ taustale ja sisule ning kaaluda, kuidas on õnnestunud käsiraamatu autorite eesmärk selgitada välja kübersõjale kohalduva rahvusvahelise õiguse põhipunktid. Seda kõike on eriti intrigeeriv teha käesoleval suvel meie kõigi silma all rulluva Edward Snowdeni USA PRISM-programmi puudutavate paljastuste taustal. Samuti on Lõuna-Korea hiljuti teada andnud, et süüdistab Põhja-Koread Lõuna-Korea valitsuse ja meedia veebilehtedele 2013. aasta juunis korraldatud küberrünnakus. Seega küberkonfliktide teema jätkuvas aktuaalsuses pole põhjust kahelda.
„Tallinna käsiraamat“, Eesti ja „Ida-Euroopa“
Eesti jaoks on käsiraamatu ilmumine oluline sündmus selles mõttes, et võimalik, et esimest korda Eesti Vabariigi eksisteerimise jooksul viidi tema pealinna nimi sihipäraselt teostatud projektiga rahvusvahelise õiguse vaimsele maailmakaardile. Viin, Haag, Genf, New York, isegi Helsingi – peame tunnistama, et seni on Tallinn suuresti puudunud nende rahvusvahelise õiguse jaoks oluliste kohtade nimistust. Sündmuse tähtsuse tajumiseks peab arvesse võtma ajaloolist perspektiivi. Sellest on tänaseks möödas peaaegu sajand, kui vastloodud Eesti Vabariigi delegatsioon käis 1919. aastal Eestile Euroopa juhtivate riikide tunnustust nõutamas ja näiteks Ants Piip argumenteeris Londonis Grotiuse Ühingu liikmete ees rahvusvahelisele õigusele tuginedes, miks Eesti väärib riigina liikmepiletit rahvusvahelisse kogukonda. Tahaks arvata, et „Tallinna käsiraamatu“ ilmumine aastal 2013 on üheks tunnismärgiks selle kohta, et Eesti on riigina rahvusvahelisse kogukonda tõepoolest pärale jõudnud. Ühtlasi on käsiraamat märk Eesti teatud küpsusest riigina. Küpsed riigid ei aja ainult iseenda egoistlikku asja, vaid üritavad panustada ka rahvusvahelise kogukonna kui terviku ees seisvate probleemide lahendamisse. Üheks sellise küpse suhtumise väljenduseks ongi valmisolek kaasa mõelda ka rahvusvahelise õiguse ees seisvate väljakutsete üle nagu kübersõjad ja -konfliktid.
(...)
„Tallinna käsiraamatut“ on pigem põhjust pidada normatiivseks avalöögiks küberoperatsioonide ja -rünnakute juriidilisel kvalifitseerimisel, kaugeltki mitte selle teema lõppakordiks. On mõistetav, et see avalöök on tulnud USA ja temaga lähimates liitlassuhtes olevate riikide rahvusvahelise õiguse teadlastelt. On ju Saksa rahvusvahelise õiguse ajaloolane ja diplomaat Wilhelm Grewe (1911–2000) nimetanud ajastut, mis algas Esimese maailmasõja lõpuga ja mis ilmselt tänaseni kestab, USA ajastuks rahvusvahelises õiguses. USAl kui kaasaja rahvusvahelise õiguse juhtival sõnastajal on olnud loomulik huvi ka küberkonfliktide valdkonnas kui tulevikuvaldkonnas enda tahe ja mõtteviis normatiivselt kehtestada.
Kübersõdade – nii ÜRO harta kui ka laiemas, metafoorilises tähenduses – valdkond toob aga hästi välja selle, kuidas testitakse uuesti jõu kasutamise lubatavuse õiguse (jus ad bellum) ja klassikalise sõjaõiguse (jus in bello) piire. Nii ÜRO harta vägivallakeeldu kui ka konfliktis käitumise piiranguid võib tabada edasine surve kõikvõimalike küberründajate poolt. Seejuures võib vahe relvastatud rünnaku ja selleks mittekvalifitseeruva tegevuse vahel hägustada. Milleks üldse alustada kübersõda, kui privilegeeritud küberluureandmetele tuginedes on juba ette teada, mida vastane mõtleb, plaanib, igatseb? Ka Snowdeni paljastused USA programmi PRISM osas viivad paratamatult mõttele, mida sõnastas juba Sun Tzu oma „Sõjakunstis“: sõda ise on tegelikult kõige viimane ja vähemeelistatud vahend oma tahte pealesurumiseks. Kui võit on võimalik võtta muul moel, siis tasub seda teha. Ilmselt see kehtib ka nn kübersõdade kohta.
(...)
Lauri Mälksoo on Eesti Välispoliitika Instituudi juhataja ja Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor. Käesolev tekst on esimene Eesti Välispoliitika Instituudi (EVI) uues igakuises mõttepaberite sarjas (juuli 2013). Mõttepaberitega saab edaspidi tutvuda eelkõige EVI veebilehel http://www.evi.ee/ . 2013. a augusti EVI mõttepaberi autoriks on Ahto Lobjakas ja paber käsitleb Euroopa Liidu tuleviku teemat.
Artikkel ilmus Diplomaatia augustinumbris.
