Lossidel on kastellaanid, korteriühistutel esimehed, tehastel direktorid. Majade valitsemine on töö, mille eest makstakse palka. Majaelanikul on, kelle poole pöörduda, kui toru on katki, ning kusagil on keegi, kes sünnipäeval teadetetahvlile peokuulutuse riputab. On kivist või puust, kollaseid ja siniseid maju, igaüks on omanäoline. Ometigi on ruum nende vahel, mida nimetatakse tänavaks, üpris ühetaoline. Mõned tänavad on helehallid, teised tumehallid, hallidel postidel ripuvad sarnased laternad. Tänaval pole peremeest.

Tänapäeva tänav pole enam modernistlik koridor tormava privaatse plekk-kapsli jaoks, mida nimetatakse autoks. Kaasaegsele tänavale peavad mahtuma kõik transpordiliigid – autode kõrvale ka trammid, bussid, jalgratturid ja jalakäijad – ning reeglid liikumiseks peavad lähtuma ohustatuimast liiklejast, kelleks on jalakäija. Tänav on ühine eluruum iga päeva tegevusteks, et kõndida tööle, koju, poodi, viia koer jalutama. Kaasaegne linnatänav on avalik ruum, mis on ääristatud hoonete esimestel korrustel paiknevate teenuste ja äridega.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega