Järjelugu: Saatana märk 8. osa
„Jah, panin esikusse. Kuule Aarne, on seda ikka vaja? See ei ole õige asi.”„Ära küsi lolle küsimusi,” sosistab teine järsult ja annab märku liikuma hakata, „mina tean, mis on vaja teha.”
Noored libistavad ennast esikusse. Kahupäine poiss seob värisevate kätega kinni kingapaelad ja võtab kanistrikese, seekord küll hoopis teisest kohast – peeglilauakese pealt. Nad pudenevad uksest välja ja kiirustavad Lennusadama suunas. Nad peatuvad mahajäetud majade vahel hoovis, ühe eraldiseisva lobudiku ees. Pehkinud ukse kohale on knopkadega kinnitatud nõmeda šriftiga paberitükk – „Vaimsuse kool”. Majakese ees lösutab tühjade kummidega mosse. Kooruva värviga beeži auto- vrakki kaunistavad lapsikult maalitud maagilised sümbolid. Kohe näha, et sõiduk kuulub õppeasutusele Vaimsuse kool. Otsekui selle silmaganähtava fakti rõhutamiseks ronib vraki alt välja pulstunud must kass, kes loodab ootamatutelt külalistelt maiuspala saada.
Šefim noormees müksab jobumat: „Noh, davai. Näed, nõia kass on juba välja ilmunud. Nagu saatan ise!”Prillidega poiss vaatab oma autoriteetsele kaaslasele neelatades otsa. Temas võitlevad kahtlused ja hirm teisele vastu hakata. Jässakas nudipeaga tegelases on midagi hullu ja ähvardavat. Sa võid aru saada, et teed elu suurima lolluse, aga teise olek välistab igasuguse vastuvaidlemise. Tigedat pealuud kujutav tätoveering vasakul käel rõhutab, et mees on veetnud aega riigi toidul.
„Mida sa mökutad. See on kurjuse pesa. Kui kõik oleks niisugused lambad, siis tehtaks meile ära ühe õhtuga. Kõik see „põse ette keeramine” ja muu on ilus värk küll, aga elus nii ei saa. Elus tuleb koht kätte näidata, kui keegi normaalsest jutust aru ei saa!”
Allaheitlikum kaaslane kuuletub ja kallab kanistrist sortsu vedelikku päevinäinud mosse kapotile. Šefim läheb tänava äärde ja vaatab, et plats oleks puhas. „Mis sa sirtsutad, kalla õhupiludest mootorisse ja pane tuli otsa,” kähistab jõhkram vend summutatud käskluse. „Mul ei ole tikku,” vastab teine ja jätab kallamise, lootes kogu missiooni ära jätta. „Kas sinul on?”
„Oh kurat... Issand jumal,” vannub teine ärritusega. „Mismoodi sa siis tikke ei võtnud!?”„Ma ju ei suitseta, ma ei kanna tikke kaasas.” „Sa ei teadnud või, et ma maha jätsin? Miks sa siis ei võtnud? No kurrrrr... Nüüd peab siis küsima minema!” teatab šefim tegelane ja suundub iseteadvalt tänavale. Kahupea paneb pooliku kanistrikese trepi äärde maha ja jookseb järele.
Mööda teed astub üksik hallipäine prillide ja lipsuga härrasmees. Järsku peatab teda päti moodi tegelane: „Kas teil tikku on?” „Eeei, tikku minul ei ole. Aga tuld on küll,” ütleb härra kavala naeratusega ja vaatab lühinägelikult silmi kissitades küsijat. „A saate korraks meile tuld anda, me toome kohe tagasi.”
„Eeeei, vaadake, oma naist, piipu ja tulemasinat ma kellelgi laenuks ei anna. Vaadake, see zažigalka on mulle mälestuseks kingitud. 1981. aastal Novosibirskis oli mäetööstuse konverents, ja siis ma olin sinna kutsutud ja esinesin ühe ettekandega, mis rääkis siluri kivimite tekkimisest Eestis. Teate, neile see ettekanne niiväga meeldis...”
Noored on eaka professori loengust silmanähtavalt piinatud, kuid ei suuda tabada jutus pausi, mida katkestada. „... ja siis kui me pärast nendega jaamas hüvasti jätsime, astus minu juurde Novosibirski instituudi direktriss, väga võluv naisterahvas muide, ja andis mulle – suure kallistuse saatel – vot selle tulemasina, kuhu, näete, on graveeritud „Sügavaima imetlusega igavesti teie...”
„A äkki te tulete meiega korraks kaasa.” „Aga suurima heameelega härrased! Minul aega on. Ma olen ju pensoonil. Ma elan siin Tallinnas juba 1972. aastast saadik. Ja teate, ma ütlen teile – Tallinn on fantastiline linn! Mõnes mõttes võiks isegi öelda, et veelgi fantastilisem kui Odessa. Kuigi näiteks Deribassovskaja uulitsa Odessas on lihtsalt ainulaadne...”
Järgneb…
