Järjelugu: Saatana märk 9. osa
Seltskond on hoovi tagasi jõudnud ning vanema härrasmehe jutujärg seikleb aastas 1979, mil tema ja kolm võluvat neiut – geoloogiatudengit – ekslesid Tadžikistani mägedes ning pidid äärepealt äikesetormi kätte jääma...
„Kas võib korraks?” katkestab šefim noormees jõhkralt põneva mälestusevoo, et tulemasinat küsida.
„Aga palun, härrased, milles küsimus!”
Noormees klõpsib tuld, et vana mosset põlema süüdata. Paraku ei õnnestu tal vanakooli tulemasinast kuidagi sädet kätte saada.
„Ma ei saa aru... see ei tööta või!”
„Jaaa, vot selles ongi küsimus,” naeratab vanamees kavalalt. „Õigetes kätes töötab ta alati väga hästi!”
Mees võtab tulemasina enda kätte. „Vabandage, ma ei taha teid solvata. Kindlasti on teilgi väga õiged käed. Aga selle masina hingeelu peab lihtsalt tundma.”
Härrasmees klõpsib keskendunud ilmel tulemasinat, üritades mosse kapotil läikivat loiku põlema süüdata.
Katsetamisel ebaõnnestudes läheneb ta asjale teaduslikult, niisutades sõrme ja tuues selle nuusutamiseks nina alla. Paar korda nuusutanud, limpsab ta sõrme keelega ja teatab võidukalt: „Aga härrased, miks te arvate, et see vedelik peaks üldse põlema? Minu tagasihoidlikul hinnangul on see poolkuiv Gruusia vein, piisavalt normaalne märjuke muide, kuid siiski kraadisid jääb väheks, et põleda. Ma saan aru, et põleksid viski, rumm ja võib-olla isegi konjak, kuid see vein siin päris kindlasti ei sütti.”
„Mis? See on vein või?” hämmeldub šefim noormees.
„Aga muidugi, julgeksin isegi öelda, et 2012. või isegi 2011. aastakäigu oma. Mitte päris Tsinandali, kuid tõenäoselt Mtsvane viinamarjadest, Telavi või Kvareli regioonist, kus muide asuvad ka kuulsad...” jätkab vanamees ilma kuulajateta oma lugu, kui noored kangelased on juba jooksu pistnud.
Samal ajal, sealsamas pahaaimamatus hoovimajakeses leiab aga aset tõeliselt müstiline pühitsemisrituaal, millest meie kangelastel pole aimugi.
Hämaras toas, võilampide hubiseva leegi valguses, küünitab põrandale asetatud madratsil istuv tüse ja higine Seppo Vanatöll ennast upakile, et lüüa põdrasarvest nikerdatud dildoga vastu pronkskellukest. Kõll!
Ta räntsatab istukile. Tema ees samal madratsil istub suletud silmil lootoseasendis hurmav õhukeses öösärgis naisolevus.
Ruumi täidab CD-mängijast kostev mahe new-age-muusika. Guru loitsib. „Muladhara mine lahti, praana tõuse, tungi läbi seitsme välja, Kundlaini tõuse, energiad ühtivad, ääretu valgus täidab maailmad, Kundlini ärka, omm, ommm...”
Seppo loitsib kätega meditatsioonis uneleva näitsiku ümber, käed libisevad öösärgi kaelusest sisse ja üritavad rindu kobada, kuid neiu võpatab ja tõukab ta vihaselt eemale.
„Aga Koiduõis, sa oled oma vaimses arengus just nii kaugel! Sinul on seda pühitsust vaja, mitte minul.”
„Ei! Ma tunnen, et mul pole seda üldse vaja! Kelleks sa mind pead? Pointless on nende madalama astme energiatega jännata. Saa aru, ma ei ole sinust madalamal tasemel. Ma arvasin, et lihtsalt mediteerime koos ja katsume oma vaimutasandi suhted selgeks saada.”
„No kuule, hakkab jälle pihta! Kallis Koiduõis, saa aru, sa oled ju naine, sa pead ju tahtma mehe aspekti endasse. Mees on ikka naise pea. Naisel on naise aspekt ja mehel on mehe aspekt! Need peavad ühinema. Nii need asjad käivad.”
„Just nimelt. Minul on naise aspekt – ma olen nägija, ma näen, et ma olen tegelikult sinust palju kõrgemal praegu. Ma näen kuidas sa kulutad oma energiat ilmaasjata. Muud sul pole kui kogu aeg enda aspekti terve oma lambakarja peale laiali pritsida!”
Järgneb…
