Järjelugu: Saatana märk 10. osa
Koiduõis võtab toru ja vehib käega, et Vanatöll vait oleks: „Jah, jah, ma käin poest läbi. Olgu, ma võtan õlut ka. Ma olen trennis, ütlesin, et ära helista.”
„Kurat, ma kogu aeg räägin – EI HOIA siin mobiili sees! Ilgelt sitt aura on mobiilidel!” saab Seppo kurjaks.
Neiu tõmbab öösärgile kleidi peale, seob juuksed kummiga patsi ja läheb ukse juurde. Seppo kergitab väheke oma suuri musti supelpükse ja tuleb naist koridori saatma.
„See sinu loll mees, jah? Kardad talle öelda, kus sa olid, ah? Aga see sinu välismaa polt, kas ta sellest ka ei tea?”
„Mis kuradi välismaa polt?”
„See kili või kes ta kurat oli, sellest ka mees ei tea?”
„Kuule ma ei tea, mida su pugejad minu kohta räägivad, aga igal juhul sinu asi see ei ole, eks ju.”
„Ega ei ole küll. Mis see minu asi on, jah, kui sa mingi haige energeetilise sideme lood mingite pigide või kaltsupeadega, jah.”
Tüdruk lükkab kääksuva välisukse lahti, viipab käega ja kaob. Seppo astub hoovi ja laseb piki mosse külge ühe korraliku soru. Seejärel märkab ta maas poolikut plastkanistrit, tõstab selle üles, nuusutab ja võtab prooviks väikse lonksu.
„Ähh.”
Võtab uue sõõmu, sügab kõhtu ja ütleb tunnustavalt: „Nihhujasebe.”
Just sellisel veidral momendil astub ootamatult hoovi uurija Tõnu. Üks pilk punnis kõhuga kanistrit kummutavale mehele ja uurijal on kohe selge, et tegu on Vaimsuse kooli juhiga.
„Tere. Seppo Vanatöll? Mina olen Tõnu Raido, keskkrimanaalpolitseist. Sattusin just siiakanti ja mõtlesin korraks läbi astuda.”
„Eee... Jah, Seppo. Näe, keegi on raisk kanistri veini siia jätnud… Mõtlesin, et proovin väheke… Aga milles küsimus? Kas keegi kaebas?”
„Ei, ei. Keegi ei kaevanud. Käin lihtsalt siin Koplis ringi ja järsku hakkasin huvi tundma vaimsete asjade vastu. Nagu selline vaimne ärkamine tuli kohe peale. No ja siis jooksin oma hädaga otse siia!”
Seppo vaatab uurijat suhteliselt hämmeldunud pilgul. „Ää… Et kohe nii või?”
Oma karjääri jooksul on ta näinud igasuguseid hulle. Kui uurija oleks napakas, oleks see antud situatsioonis tegelikult normaalne.
„Eiii, kamoon, see oli nali! Kõik on okei. Ma tahaks lihtsalt ühes asjas teie arvamust kuulda… Näe, keegi on selle mosse ka veiniga üle kallanud,” märkab Tõnu nukra autoromu märga kapotti.
„On jah raisk! Kuradi joodikud, täitsa loomad, ma ütlen. Aga lähme sisse, mis me siin väljas passime.”
„Kui küsida tohib, kes see võluv tšikk oli, kes siit just tuli?” esitab Tõnu alustuseks täiesti debiilse küsimuse. Paras annus debiilsust tuleb aga Seppoga suheldes alati kasuks – see aitab häälestuda ühele lainele ja murda olematut jääd.
„Ah, see näkk – Koiduõis, Rita. Ma siin koolitan teda väheke, tunneb vaimsete asjade vastu huvi. Ega mul on õpilasi palju! Ma olen Eestis nendes asjades autoriteet number 1. Praktiliselt Eesti vaimne juht, kui midagi teada tahate, tulite õigesse kohta. Need Ennud ja Sassid on niisama poosetajad, need ei tea midagi. Aga mis nagu huvi pakub?”
Seppo uurib nüüd imelikku erariides politseimeest pilukil silmadega.
„No mitmed asjad,” alustab Tõnu. „Aga kuule, lähme äkki tõesti sisse?”
„Jah, jah, muidugi. Lähme sisse, teeme teed.”
Kääksuvate põrandalaudadega eeskojas valitseb mõnus segadus. Siin on läbisegi tühje õllekaste, roostes poritiivad, 1996. aasta kalender suurte tissidega blondiiniga, Tiibeti tanka koopia ja lääpas Visu suusad. Vaimsuse kooli juht on tubli ja tegus mees.
Kitsukesse agulimaja kööki mahuvad parasjagu suur punane gaasiballoon, pisike neljakandiline laud ja kaks päevinäinud taburetti. Seppo paneb teevee tulele ja alustab juttu.
„Aga mis siis nagu tegelikult huvi pakub?”
„Asi ongi selles, et teie teate ja tunnete paljusid inimesi. Igasuguseid nõidasid, maage... Ma ise ei tea sellest värgist suurt midagi. Igasuguseid tüüpe. Nii neid, kes teie juures õpivad, kui ka neid, kellega te läbi ei saa. Kas viimasel ajal on näiteks keegi kuidagi eriliselt ära keeranud... Rituaalmaagia kanti?”
Järgneb…
