Järjelugu: Saatana märk 12. osa
„Ei ole tõesti,” sekkub mureliku näoga härrasmees. „Oma käega lasin kodus veini kanistrisse. Sõber tõi Gruusiast väikse tünni, seal oli küll puhas vein sees. Mitte kuidagi ei saanud bensiin sinna sattuda. Ausõna. Mul ei olegi kodus bensiini.”
„Tõenäoselt vahetas Saatan tee peal veini ära, kuni sa siia tulid,” pakub ratsionaalse lahenduse üks noorem sinise T-särgiga mees. „Või siis siin, teenistuse ajal.”
„Vaevalt et teenistuse ajal. Kus ta siis siia julgeb tulla,” arvab Valmari kõrval seisev proua. „Saatan kardab meid, selle pärast kiusabki. See näitab, et meie usk on õige!”
„Armas kogudus, meie usk ei sõltu sellistest välistest asjadest,” üritab koguduse juht lummust murda. „Ärme ikka enne midagi oleta, kui asi on klaar. Siin võib mingi täiesti inimlik seletus olla.”
Paistab, et selline käsitlus just väga palju populaarsust ei võida.
„Lõpuajad on käes. Jah. Vot.” noogutab väiksel köögitoolil istuv vanatädi.
„Tere, mina olen Tõnu Raido kriminaalpolitseist,” teatab Tõnu ette astudes. „Palun ärge minge laiali. Te ei pea siin haisu sees olema, võite all tänaval oodata. Ma räägiksin pastorihärraga omavahel paar sõna.”
Ta jääb pastoriga kahekesi. Pastor tundub täitsa tore mees, kuigi on näha, et ta hoiab rahvaga igaks juhuks parajat distantsi.
„Jah, nüüd selline asi,” ütleb ta nagu vabandades. „Ma usun, et siin on küll mingi lihtne inimlik seletus. Valmar tülitas teid nüüd sellise asja pärast…”
„Pole probleemi. Ma tulin hea meelega. Pealegi ma vist lahendan selle juhtumi kohe ära ka. Kas teil on siin keegi päti olemisega mees?”
Pastor võpatab kergelt. „Te mõtlete kindlasti Aarnet. See on tõeline ime, et ta leidis tee Jumala juurde.”
„Tõenäoliselt siis teda jah. Saate ta siia kutsuda.”
„Arvate, et Aarne on sellega hakkama saanud? ... Aga mispärast? Me oleme ta ilusti omaks võtnud – kõigest hoolimata. Jeesus tuligi patuste juurde. Paraku ei lase vana elu inimesest nii kergelt lahti…”
„Minugipoolest, ma näen pätte iga päev. Mul suva, räägiks temaga korraks. Ma vist tean niigi, mis toimus.”
Hetke pärast astub koos pastoriga vastumeelselt tuppa kohmetu, kuid jäärapäise olemisega noor mees.
„Mina mentidega ei räägi,” teatab ta juba uksel.
„Aarne, sa oled nüüd ju kristlane. Räägi kõik ära ja Jumal annab andeks. Uurija teab niigi. Ja Jumal näeb ka kõike.”
Noormees kõigub kahe maailmapildi vahel ja kaalub oma šansse.
„Kuule, ära raiska aega, inimesed tahavad koju minna,” viskab Tõnul üle. „Räägi, mis jama sul selle Vanatölluga on.“
Aarne näol võib märgata väikest vapustust. Mendid juba teavad.
„No põhimõtteliselt ajasin kogemata kanistrid segamini,” otsustab ta ausa ülestunnistuse kasuks. „Oli natuke bensiini vaja, aga võtsin kogemata veini… Et tahtsin nagu Vanatöllule väheke õpetust anda.”
„Sa tahtsid Vanatöllule heast südamest väheke bensiini viia… Aga viisid hoopis veini?” imestab pastor. „Ega sa ole ometi jälle jooma hakanud!”
„Ei, hoidku Jumal, mina enam ei joo!”
„No põhimõtteliselt sa tahtsid Vanatöllu mosseromule tule otsa pista. Oli nii?” teeb Tõnu jutu lühemaks.
„Nagu põhimõtteliselt jah. Ta nagu normaalset juttu ei kuula. Teenib kuradit. Tuleb õpetust anda. See mõjub alati.”
„Issand Jumal,” ehmatab pastor. „Kuidas nii? Sa ei ole ikka mitte millestki aru saanud? Me peame selliste inimeste eest paluma, mitte neid kurjaga ähvardama.”
„Noh, sina oled pastor, respekt! Aga maailma asjadest sa aru ei saa. Nõrkasid ei austa keegi, aga anna molli ja kohe usuvad. Vaata kasvõi Afganistani – võtavad paaril tüübil pea maha ja kohe on terve rahvas käpuli. Ma teeks Eestist kah kahe nädalaga sihukese vaga maa – nagu ristirüütel! Kas nüüd on jälle kinniminek?”
Järgneb…
