Järjelugu: Saatana märk 13. osa
Trepist alla tulles näeb ta tänaval teiste seas seda Valmari blondiini, kes tookord hommikul esimesena selle verise crime-scene’i avastas. Millegipärast tundub, et võiks temaga rääkida.
„Vabandust, et ootama pidite. Üldiselt võite nüüd minna,” saadab ta ootava rahva laiali.
„ Aga kas tohib teie prouat veel korraks kinni pidada?” küsib ta Valmarilt ja pöördub Liisi poole.
„Mina olen tema proua. Kas tahate minuga rääkida?” peatab teda Valmari kõrval seisev naisterahvas.
„Ei. Mitte teiega. Ma mõtlen ikka teda,” selgitab Tõnu Liisit kõrvale kutsudes ja seltskonda piinlikku olukorda jättes.
Liisi on miskipärast kuidagi õhetav ja imeliku näoga... Kuid Aarne kohta on tal pakkuda huvitav iseloomustus.
„Jah, ta ajab tõesti hirmu nahka. Tal on niisugune elu olnud. Ta pole lihtsalt seni muud kogenud peale vägivalla ja vihkamise. Aga nüüd ta õpib ja muutub iga päevaga – ta on nagu laps, kes õpib kõndima. Kui te oleksite teda kuu aja eest näinud, kui ta vanglast välja sai.”
„Aga öelge ausalt, kuidas tundub, kas see muutunud Aarne näiteks paganatel mõõgaga päid maha raiuks nagu vahva ristirüütel? Et need pärast teivaste otsa panna Jumalale kiituseks?” tunneb Tõnu huvi.
„Palun ärge rääkige niimoodi. Mul on närvid täiesti läbi... Ma võtan rahusteid. Lõpetage palun see naljategemine. Ei, ta ei teeks midagi sellist. Halvimal juhul läheks kätega kallale.”
Tõnu läheb enda autosse ja keerab ühe lahjapoolse savu. On ikka olnud hullumeelne päev. Sisuliselt mõttetut jahmerdamist täis. Aga noh, mis teha, alati ei kulge kõik nii mõttekalt. Kogu aeg on kiire. Aga kui mõelda, mida kasulikku tegid, ei olegi midagi. Suits hakkab mõjuma... Kas on võimalik, et see seltskond – Valmar, Liisi, Aarne ja teised – üheskoos mingi usuhulluse ajel sellise hukkamise korraldas? Äkki nad ainult mängivad rahumeelseid kristlasi? See oleks nagu jabur, kuigi päris huvitav film. Nagu see 1973. aasta triller „The Wicker Man”, kus terve paganlikku religiooni järgiv küla lollitas politseinikku ja pärast ta elusalt ära põletas. „Äkki aetakse minu pea ka varsti teibasse. Loodetavasti pole see valus,” mõtleb Tõnu.
Ta tuleb autost välja ja kõnnib tagasi palvetuppa. Tundub, et savu oli siiki päris kange… Valge linakesega lauakesel hiilgab kuldne karikas. „See on siis püha graal,” arvab Tõnu ja kisub pilgu vägisi filigraansetelt nikerdustelt argipäeva.
„Vaadake, see teie Jeesus,” alustab ta asjalikult. „Oli ju põhimõtteliselt hipi. Pikkade juustega ja hängis päevad läbi sõpradega ringi. Minu teada ei olnud nii, et ta elas kuskil korteris koos naisega, omas autot ja sai korra nädalas jüngritega kokku? Nüüd peate teie nagu Jeesus Aarnega kogu aeg koos hängima ja teda kiiremini õpetama.”
Pastor vaatab teda imeliku näoga. Mõte hakkab Tõnu käest ära libisema. Sellepärast räägib ta kiiresti edasi: „Kui ma selle Aarne kongi panen, siis õpib ta teistelt pättidelt, kui ta aga omaette jõlgub, siis mõtleb ta oma peaga lollusi. Kas tahate, et ma panen teid kahekesi koos ühte kambrisse? Või olete siin väljas temaga kogu aeg koos ja õpetate teda normaalselt elama. Mul on vist raske teile omaette kongi organiseerida. Niisiis jätan ta teie vastutada.”
Samal ajal, kui pastor ei tea kas vastu vaielda või nõustuda, haarab Aarne Tõnu käe ja surub seda tugevalt, öeldes: „Ei noh, te olete normaalne mees, härra politseinik. Normaalne ment! Ärge pahandage! Noh, pastor, kuhu me läheme?”
Tõnu saluteerib ja läheb autosse.
Järgneb…
