RAAMATUKATKEND: Reeli Reinaus "Kliinilised valed"
Romaan „Kliinilised valed“ räägib kahe noore inimese, arstitudengi Mirjami ja noore arsti Villemi eneseotsingutest ning püüust vaatamata kõigele oma elu ja kaotustega hakkama saada. Kroonilist haigust luupust põdev Mirjam varjab oma haigust lähedaste eest, tundes end elavana vaid järjest enam adrenaliini tekitavates olukordades ning mässides end iseennast ja oma lähedasi säästa üritades aina enam valede võrku. Villem on valinud oma isiklikust kaotusest üle saamiseks pühendumise müstitsismile ja loobumise maistest naudingutest. Mirjami ja Villemi kohtumine äratab neis mõlemas soovi armastuse järele, mille nad uskusid juba ammu surnud olevat, kuid mida nad siiski iga hinna eest eitada püüavad.
Reeli Reinaus (s 1977) on kirjutanud peamiselt laste- ja noorteraamatuid ning avaldanud kaks luulekogu. Olles õppinud nii teoloogiat kui folkloristikat käsitleb ta sageli oma teostes eesti rahvaluule ja -usundiga seotud nähtusi. Kirjastus Varrak, 2013, 216 lk, poolpehme köide *****
Ma praen liha. Võimalik, et seda on praadimiseks palju nimetada, sest ma lasen liha vaid natuke pannil pruuniks ja pistan siis pooltoorelt nahka. See on peaaegu taevalik nauding, kui ma sulgen silmad, et paremini tunda, kuidas lihamahl mööda mu kurku alla makku voolab. See on tänase päeva parim hetk.
Kui olin seitseteist ja kõik see algas, sain ma esimese asjana teada, kui tähtis on jälgida toitumist. Ma jälgisin siis. Hommikust õhtuni. See ajas mu hulluks. Ema tegi nii mõnigi kord kaks sööki – ühe mulle ja teise tervele perele. Ma nutsin pärast seda enda toas, kui ma olin pool õhtusööki pidanud mingit magedat juurvilja endale sisse ajama, vaadates, kuidas isa seapraadi vitsutab. Liha. Juba siis oli sel keelatud vilja maik.
Kui ma ülikooli tulin, ei suutnud ma end enam tagasi hoida. See ei olnud mingi uudis. Ma teadsin, et stressi puhul, rääkimata depressioonist, söövad inimesed kas rohkem või vähem. Mina sõin rohkem ja mul oli ükskõik, kuidas ma hiljem välja näen.
Algul püüdsin ma endiselt dieeti pidada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Hommikul läks tavaliselt lihtsalt – klaas vett, mahla või paar tassi kohvi. Lõunaks sõin salatit või puuvilju. Õhtul keetsin aedvilja. Ja siis ma enam ei suutnud. Ma olin loengutest ja praktikumidest liiga kurnatud. Mida tund edasi, seda rohkem ma toidule mõtlesin, kuid ma teadsin, et ei tohi süüa. Ja seega ma mõtlesin veel rohkem. Mul oli šokolaadi isu, kuid ma pidin selle maha suruma. Ja siis ma sõin. Ma sõin jogurtit, et unustada šokolaad. Ma ei unustanud. Siis sõin ma puuvilju, kuid ka neist polnud abi. Ma tahtsin midagi magusamat. Ja lõpuks sõin ma ikkagi šokolaadi. Ma läksin seda ekstra poodi ostma. Vahet polnud, mis kell oli. Herne pood oli ööpäev läbi avatud. Nii sain ma poole rohkem kaloreid kui siis, kui oleksin kohe magusaisule järele andnud. Ja nii iga päev. Ma ei õppinud isegi ajapikku sellest mitte kuraditki.
Ma ei kaotanud kilogi. Ma võtsin juurde. Mida rohkem ma juurde võtsin, seda meeleheitlikumalt ma dieeti pidasin. Ja seda rohkem ja ebatervislikumalt ma lõpuks sõin. Mul ei olnud olukorra parandamiseks mitte ühtegi stiimulit. Ei aidanud see, et ma ostsin üks number väiksemaid riideid ja lootsin, et see paneb mind dieedist kinni pidama ja alla võtma. Ega see, et hakkasin aeroobikas käima – pärast seda oli mul hundiisu.
Kõige hirmsamad olid nädalavahetused. Ma ei julgenud köögi ligigi minna, külmkapp ajas mulle hirmu nahka. Ma ei ostnud lõpuks enam koju rohkem toitu, kui üheks päevaks vaja, kuid see oli veel hullem. Kui ma teadsin, et mul ei ole majas enam midagi süüa, tuli kallale tohutu nälg. Ja ma läksin poodi. Ma käisin poes tund aega edasi-tagasi. Ma vaatasin igat asja, ma arvutasin kaloreid. Ma panin toidu korvi ja võtsin jälle välja. Mul oli tunne, et ma tahan seda kõike, kuid samas ei tundnud ma millegi konkreetse järele üldse isu. Mul oli piinlik. Ma arvasin, et müüjad tunnevad mind juba ära ning peavad mingiks napakaks ja naeravad mu üle. Mul oli tunne, et turvamehed kahtlustavad mind kavatsuses midagi varastada, sest miks ma muidu käin kogu aeg edasi-tagasi, laon kaupu korvi ja siis jälle välja? Uurin üht ja teist asja ning neid ometi ei osta. Ma ei julgenud viimaks isegi enam pead tõsta, sest kartsin, et ma näen kedagi tuttavat, mõnda kursakaaslast. Ma käitusin ju nagu psühhopaat.
Lõpuks hakkasin ma poode vahetama, kuid sellest ei olnud kasu. Ma arvasin ikkagi, et kõik teavad ja tunnevad mind ja räägivad isekeskis, et jälle tuli see hull tüdruk, kes käib tund aega mööda poodi ja tõstab kaupu ringi. Ma kartsin, et mulle tullakse seda varsti ütlema, et ma saan mingi üleüldise poeskäimiskeelu. Ja lõpuks ostsin ma ikkagi puuvilju ja jogurtit ja aedvilju, mida isegi suurt keeta ei viitsinud, riivimisest ega muud moodi töötlemisest rääkimata. Ja olin oma ostuga siiski väga rahul ja mõtlesin end premeerida liitri jäätisega, lohutades end mõttes, et see on kasulik, see on tehtud piimast või koorest. Neis on ju kaltsiumi ja kaltsium aitab luude hõrenemise vastu. Ja pealegi ei ole kaloreid vaadates suurt vahet, kas tavaline, vanilje- või šokolaadijäätis, ja siis ma ostsingi alati šokolaadijäätise.
Siis, kui ma olin peaaegu pääsenud ja olin juba kassajärjekorras, ma murdusin. Ja ma ei saanud selle vastu, see iha oli must tugevam. Süüdi olid muidugi ka õhtused pikad järjekorrad. Viimaks sirutasin ma ikkagi käe ja võtsin šokolaadi – suure Karl Fazeri, rosinate ja pähklitega. Ja lohutasin end sellega, et ma ei pea seda ju ometi korraga ära sööma. Ma võtan ehk vaid mõne tüki. Ma ei pruugi ju tegelikult sedagi võtta. See võib mul lihtsalt kodus olla.
Kuid ma sõin ikkagi. Peaaegu alati. Üle poole sõin ära. Ja ma ostsin alati selle šokolaadi, iga kord. See oli sõltuvus. Ma teadsin seda, aga ma ei saanud sinna midagi parata. Ma proovisin süüa enne niipalju puuvilju, kui ma suudan. Ma suutsin päris palju. Ja siis, kui ma olin ennast kurguni mandariinidest, õuntest, pirnidest, apelsinidest, banaanidest, virsikutest, ploomidest ja kõigist teistest puuviljadest, mida ma leidsin, täis söönud ja tundsin sellist imelikku vesist tunnet, tahtsin ma alati midagi soolast. Ja kui ma siis vastumeelselt, kuid oma kehale vastu tulles olin ära söönud paar viinerit, kuklas tiksumas teadmine, et üks viiendik viinerist pidi olema rasv, tahtsin ma omakorda midagi magusat. Ja ma läksin ja võtsin šokolaadil paberi ümbert ära ja lubasin endale, et seekord olen tugev ja võtan ainult paar tükki. Selle kinnituseks murdsin ühe rea lahti ja panin ülejäänu korralikult kappi tagasi. Kuid juba sel hetkel olin ma kindel, et peagi lähen ma ja harutan selle paberist ja hõbepaberist lahti ja võtan veel. Ja veel. Ja veel. Senikaua kui šokolaad on otsas või mul on süda paha või ma hakkan nutma. Lõpuks hakkasin ma peaaegu alati nutma. Sellepärast, et ma ei suutnud sellele lõppu teha, sellepärast, et ma läksin aina paksemaks ja paksemaks. Ja sellepärast, et mu vanemad oleksid sellest teada saades olnud kurvad ja pettunud. Peamiselt küll kurvad.
Ma ei tahtnud neile veel rohkem haiget teha. Veel rohkem, kui neile teeb teadmine minu surmast, mis pidi suure tõenäosusega saabuma lähima kümne aasta jooksul.
*
Ma ei tea, kui kaua ma olen maganud, ja mind ausalt öelda ei huvita see ka. Mul ei ole täna haiglas kohustusi. Ja ma ei kavatse neid endale ka võtta – sirutan käe mobiili poole kontrollimaks, kas see on ikka kindlalt väljas. Ma ei mõtlegi seda sisse lülitada. Las ta olla. Ma laman veel mõnda aega voodis. Seejärel tõusen üles ja lükkan kardinad eest ära. Päike paistab ja neli üle tänava kasvavat kaske õõtsuvad kerges tuules. Vastasmaja ees teevad poisikesed rulaga trikke. Kaks kassi peesitavad trepil. Üks naabrimehe musta-valgekirju, teine punane, viimasel ajal kusagilt välja ilmunud suur paks kõuts. Naabrivanamutt annab talle piima. Pole mingit kahtlust, et ta jääb siia. Ma kehitan õlgu. Mind need kassid ei sega.
Ma ei viitsi rohkem välja vaadata ja istun voodile tagasi. Ma lasen pilgul üle toa käia, püüdes vaadata iga asja nagu uut. Asjad ei ole uued, mul on oma magamistoa sisustus peas. Isegi une pealt, võiksin ma lisada. Mõne minuti pärast lõpetan ma toa revideerimise, panen T-särgi selga, tõmban teksad jalga ja lähen kööki. Ma teen endale neli singi ja juustuga võileiba ning keedan kohvi. Võileivamääre hakkab otsa saama ja ma olen sunnitud karpi päris põhjalikult kraapima. Viimaks viskan ma selle prügikasti.
Vahepeal, sel ajal kui kohv tilgub, toon postkastist ajalehe. Seejärel istun ma uuesti köögis ja sirvin seda hajameelselt. Kusagil on lõhkenud autopomm, Moskva metroos on rong rööbastelt välja sõitnud, Linnateater läheb Poola festivalile, Baruto on saanud juba seitse võitu järjest. Ma ei tea, mida neist uudistest arvata. Või kas need ongi üldse mingid uudised. Seda kõike on ka enne juhtunud, seda juhtub ka tulevikus. Ikka lõhkeb kuskil pomm ja eks ka tulevikus sõidab Linnateater Poola. Just nende uudiste taustal mõistan ma, et mul pole mitte kuhugi kiiret. Et ma olen saavutanud rahu. Sest ma tean, mis on mu ülesanne. Mu ülesanne on päästa elusid. See on tasu ja karistus ja hüvitus ühtaegu. See on karma.
Kohv saab valmis ja ma valan selle ühte suurde kruusi. Tema lemmikkruusi. See mõte tuleb sama juhuslikult, kui ta ka läheb. Teadmine, mitte mõte. Ma vaevu veel püüan ta kinni. Taban enne, kui ta kuhugi maailmaruumi kaob. Teadmine sellest, mis on olnud. Mis lihtsalt eksisteerib kusagil mu alateadvuses nagu kinnitus, et see siiski on kunagi juhtunud. See annab mu tegevusele teatud põhjenduse. Kuigi ma enam ammu ei otsi seda. Ma naeratan justkui teolt tabatult. Ma pole enam ammu selle üle mõtlema jäänud.
Võtan lehe uuesti kätte, justkui see aitaks tõrjuda seda kavalat mõtet. Mõtet, mis mulle süütult ligi hiilis. Hea küll, las ta olla. Ma sulgen silmad ja loen ühe palve. Hetke pärast tunnen, kuidas tasakaal on taastunud. Ma söön oma võileivad ära ja sirvin lehte edasi. Seejärel lähen elutuppa ja vaatan mõnda aega raamaturiiuliga tõtt. Ma tean, mida ma peaksin harjutama, kuid ma ei viitsi. Täna pole see päev.
Ma hoopis loen natuke ja seejärel kordan paari palvust. Loen kõva häälega, et kuulata, kuidas sõnad helisevad. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei naudi seda. Tunnen sulaselget naudingut, kui mu keel sõnu moodustab. Ma tunnen nende kõditust suulaes. Aglasis, Heramael, Sergulath ...
Teen endale kusagil lõuna paiku ühe purgisupi – borši sealihaga ja söön selle kõik ära. Ma tunnen end peale seda veel näljasemana. Tegelikult tahaksin korralikku praadi, kuid ma ei viitsi välja minna. Peale sööki lülitan telefoni sisse, klõpsin läbi kõik telekakanalid ja valin riiulist paar raamatut, mida sirvida.
Õhtul, kui ilm on juba pisut jahedamaks muutunud, lähen jooksma. Ma sörgin umbes kümme kilomeetrit. Mu pulss on pea terve jooksu kestel ühtlane – saja kahekümne ligi. Tunnen peaaegu füüsiliselt, kuidas punalibled transpordivad kopsudest kudedesse hapnikku ja kudedest kopsudesse süsinikdioksiidi.
Peale jooksu teen Emajõe ääres mõned kätekõverdused ja venitused, seejärel sörgin koju tagasi. Koju jõudes lähen duši alla, pärast seda korgin lahti ühe õlle ja istun sellega teleka ette. Mul on üks kanal, kust tuleb päev otsa ookeanivaade koos lainete laksumisega. Ma sulgen silmad ja mõtlen end sinna. Ma ei tea, kui kaua ma niiviisi olen olnud, kuid ma tunnen end hästi.
Ma loen kuni poole üheni. Siis panen ma mobiili hommikul kella viieks helisema. Mu viimane mõte enne magamajäämist on, et ma olen õnnelik.
Unes ma näen, kuidas sa tuled poest. Millegipärast oled sa ostnud kaks sibulat, pool kilo heeringaid ja natuke vaske. Sellise rusikasuuruse känaka. Sa ütled, et selle saab Emexisse viia, kui meil kuu lõpus raha otsa saab.
