Järjelugu: Saatana märk 18.osa
Ometi oli midagi Tõnu öeldust tõsi. Ka Nadja ei suutnud endale ette kujutada mitte kedagi, kes võiks meil siin Eestis ilusas mererannas rituaalsetel eesmärkidel pead maha võtta korraga viiel inimesel. Kunagi 1990-ndate alguses olid jah bandiidid üksteist Männiku karjääris tapnud, aga ilma erilise peenutsemiseta.
Niipalju kui ta Eesti nõidadest, sektidest, müstikutest vähegi teadis, olid need kõik põhimõtteliselt ju head inimesed, kes soovisid parimat. Isegi satanistid on meil nagu nummid mõmmid, mõtles Nadja satanistide kodulehte sirvides. Räigeim nõidus, mida ta suutis endale Eestis ette kujutada, oli kuumale kummeliteele peale loetud needus „varesele valu, harakale haigus”, ja sellegagi on enamikul moraaliprobleeme, sest vaene vares ei ole ju tegelikult milleski süüdi! Eesti rahvalike uskumuste alustugi on paljukardetud „karma-laks”. Mida teed teisele, see tuleb sulle tagasi.
Aga igal pool see nii ei ole. Nadja oli kõvasti internetis surfanud. Mujal maailmas – Aafrikas, Ladina-Ameerikas, Kagu-Aasias – toimub seniajani väga õõvastavaid asju. Inimesed kaovad. Võimu ja edu nimel tellitakse hirmsaid rituaale. Eksisteerib väga pahatahtlikku maagiat. Korraga meenus talle üritusel nähtud Mehhiko tätoveering – Mehhikos oleks selline mõrv igati omal kohal. Sealsed gängid toovad inimohvreid, vanad asteegi kombed ei ole kusagile kadunud. Ja luukerepreili Püha Surm on nende jumalanna. Ma arvan, et tuleb see Lillenool kiiremas korras ette võtta, otsustas Nadja ja hakkas meili kirjutama.
Samal ajal oli ka Tõnu oma siseuuringutes kõvasti edasi jõudnud. Veendumus, et see kuritöö ei olegi toimunud nn tavareaalsuses, süvenes järjest. Ta oli jõudnud rituaalmõrva sümboolsele tähendusele üsna lähedale: viis ohverdatud inimest kujutasid endast loomulikult nelja algelementi ja kõiksust ülalhoidvat vaimset „eetrit”. Seega – järeldas Tõnu – võib rituaali lugeda maailma loomisaktiks. Õigemini loomiseks vajamineva energia vabastamiseks. Kellel aga oleks vaja sellist rituaali? Loomulikult selle veidra maailma loojal – krimiloo autoril, kes on kogu selle jama välja mõelnud.
Meie Nadjaga oleme tegelaskujud kentsakas krimijutus ja selles mõrvas on süüdi selle loo autor, langetas Tõnu otsuse. Ja korraga meenusid talle Maardu Saatana Brotherhoodilt saadud kahtlased seened. Proovime, mida need seened suudavad. See autor veel kiunub minu käes!
***
Lillenool oli kohtumise kokku leppinud Kadrioru parki. Nad istusid pingile. Närvilise olemisega naisterahvas, keda Nadja oli üritusel näinud, hakkas rääkima.
„See kõik oli niivõrd ebareaalne… Koiduõis oli nii uhke oma Ramoniga, eputas temaga... Valis, keda üldse oma indiaanlasele tutvustada… Tegelikult läks kogu see asi käest ära. Ma ei tea – minu arust oli see Ramon lihtsalt mingi pätt. Mehhiko mafioosnik, mitte mingi õige šamaan, brujo. Olete Castanedat lugenud? Minu arust oli Koidutäht sellesse tätodega pätti lihtsalt armunud – juba siis, kui ta seal Mehhikos käis. Aga igal juhul Ramon tuli talle Eestisse külla. Sel õhtul olid Ramonil kaasas kaktused, me olime neid söönud... Seal nagu kaks maailmapilti põrkusid üksteisega – Koidutäht korraldas seda rituaali… Aga need asjad ei sobinud kokku. Need kaktused – sul kadus absoluutselt igasugune side selle maailmaga – terve selle dimensiooniga! Ma ei tea, mis seal reaalselt toimus – ma ei taha teada, ma tunnen, et seal toimus midagi kohutavat... Inimesed on sellest ajast kadunud, ma ei tea... Ma tahaksin uskuda, et nad lihtsalt ei anna enam näole... aga mul on tunne, et... jah, et seal toimus midagi kohutavat.”
„Kas keegi teie hulgast siis ei tea, mis seal toimus?” tundis Nadja huvi.
„Ma saan aru, et Ramon korjas meid mingil hetkel lihtsalt kokku ja auto peale. Mu praegune loogika ütleb seda. Mul on meeles, et olin justkui autos. Või mingis laevas... Midagi sellist.”
„Te hiljem ei ole rääkinud?”
„Meid ongi kolm, teised on kadunud. Ja Drago, see blond kutt, tema lihtsalt ei räägi meiega.” 1
Järgneb…
