Järjelugu: Saatana märk 19. osa
„Koiduõis ei taha, et keegi sellest räägiks,” poetab Lillenool vahele. „Okei. Ja mis on selle Koiduõie tegelik nimi?” küsis Nadja. „Rita Numik,” teadis Lillenoole tuttav.
Rita Numik – see oli ainus, mis hetkel huvitas pargi teises otsas vanas maasturis istuvat meest. Ta võttis kõrvaklapid peast, keris kokku sõbralt laenatud paraboolmikrofoni juhtme ja tegi ühe kiire telefonikõne. 20 minutit hiljem veeres maastur juba aeglaselt mööda Rahu tänavat. Autos istuv kaitsevärvi jopes mees uuris majanumbreid.
***
Sel ajal, kui Nadja käis Koiduõie tuttavatega kohtumas, ei istunud ka Tõnu, käed rüpes. Ta viis ennast sobivasse meeleollu. Õhtu saabudes sõitis ta Vääna-Jõesuu lähedale metsa ja istus pehmesse samblasse. Metsas oli hea. Üksikutelt kasepuudelt langes mõni sügisene leht. Sammal lõhnas niiskelt. Kõik tundus pealtnäha väga tavaline ja normaalne, kuid Tõnu teadis, et tegelikult ei ole see nii – kõik on vaid illusioon, kirjanduslik fantaasia, mille saladus tuleb päevavalgele tirida!
Põuetaskust väljavõetud seened lõhnavad uimastavalt. Hoolikalt mäludes pistab uurija Tõnu nahka viimase mõru seene ja järsku läbib maapinda tohutu võnge. Samblavaip lainetab, nagu klopiks maailmasuurune usin perenaine sellelt tolmu. „Selge, see on ju Ilmaneitsi suur vaibakloppija,” jõuab Tõnu mõelda, kui äkitselt ilmub kõrval oleva männi krobelisest tüvest üks londi moodi toru ja tõmbab ehmunud Tõnu lurinal endasse, nagu tolmuimeja.
Kohiseva tunneli lõpus lahvatab valgus ja Tõnu lendab, pea ees, tühja ruumi. See ruumitu ruum, lõputu soojus ja valgus vaatab sind piiritu heatahtlikkusega naeratades…
„Halloo, kes sa oled?” küsib Tõnu, et mitte aega raisata.
„Ma olen see, kes ma olen,” vastab lõpmatus, üritades teha jämedat häält nagu õigeusu preestril. „Kuigi ma pole tegelikult päris see, aga sinu ikkagi jaoks olen,” lisab ta ebaõnnestudes täiesti tavalise häälega.
„Ärge keerutage, ma hoiatan teid! Mind huvitavad faktid. Kui te praegu ei taha rääkida, siis anname asjale ametliku käigu ja jutul lõpp,” teatab Tõnu rangelt nagu ehtne politseikomissar.
„Andke andeks, ma ei mõelnud seda tõsiselt,” teatab hääl kohkunult ja helendavas tühjuses avaneb plekist korteriuks. „Palun astuge sisse.”
Pisikeses segamini toas istub kulunud diivanil häbeliku olemisega kiilakas mees. Tal on ees teibiga parandatud prillid. Näritud küüntega käed vahetavad asendit, on näha, et mees paneks hea meelega suitsu ette. „Nii et teie oletegi autor? Kas see massimõrv on teie kirjutatud? Miks te seda tegite?”„Põhimõtteliselt ei oleks ma seda teinud, aga mulle pakuti, et kirjutagu ma kriminull. Raha oli vaja, pidin üüri ära maksma. Ma mõtlesin...” Kohmetu autor üritab kaduvat mõttelõnga tabada.
Järgneb...
