Krossi sõnum Savisaarele: Maksumaksja raha kasutamine valimiskampaanias tuleb kriminaliseerida
Üks vanemapoolne härrasmees nimega Vello, kes töötas Tallinna Transpordiametis üritab mitte vangi minna. Esimese astme kohus määraski talle ainult tingimise vangistuse. Teine vanemapoolne härrasmees nimega Ivo üritab aga ennetähtaegselt vanglast välja pääseda. Ivo ja Vello nõudsid linnaasjade ajamise eest pistist. Näib, et vangla on ühele tublile keskerakondlastest linnaametnikule evolutsioonile ja loogiline vahepeatus. Keegi pole öelnud, et partei teenimine peab lihtne olema.
Need olid uudised siis eilsest ja üleeilsest. Täna saab Tallinna linnakodanik Eesti Päevalehest lugeda, et haridusküsimuste eest vastutav abilinnapea Mihhail Kõlvart sokutas Läänemere gümnaasiumi direktoriks oma treeningpartneri Denissi. Leheloost saab lugeda, et osa koolipersonali otsustas protesti märgiks koolist lahkuda. Postimehe ajakirjanik on aga välja uurinud, et Edgar Savisaar on enne valimisi jaganud 132 000 euro ulatuses oma alluvatele preemiaid. Võimalik, et tegemist on honorariga internetikommentaaride eest, sest nagu teada, on Keskerakondlastel kõrged honorarid. Savisaar sai oma advokaadi jutu järgi eesti ajaloo suurima honorari, 173 000 eurot, mis tähendaks umbes 1 euro tähemärgi eest. Selle sai ta küll tundmatult isikult saadud laenu tasaarveldamise teel, mis meenutab tema vana ärimudelit. Meenutame, et mõne aasta eest müüs ta väidetavalt ärimees Leonidile ühe maali, mille eest Leonid maksis kolm aastat Hundisilma kindlustuspoliisi.
Tallinnas preemia maksmise fakti sooviti kinni mätsida ja seda kajastavad dokumendid seitsmeks aastaks salastada. Andmekaitseinspektsioon ütles, et nii ei tohi ja ähvardas linna trahviga. Kuue nädala pärast toimuvad valimised ja kõigil on kampaaniad käsil ning rahaga on kitsas. Põhja-Tallinlaste elu kureerivad Priit Kutser ja Karin Tammemäe ei hakanud mingite preemiatega jamama. Nemad said maksumaksja raha eest maja suurused plakatid. Samas, kust me teame, et Kutseri ja Tammemäe preemiad pole varasemalt välja makstud ja seda tõendavad dokumendid edukalt seitsmeks aastas salastatud?
Eelnevalt kirjeldatu on viimasel kolmel päeval toimunu. Keskerakond on Tallinnas omanud ainuvõimu viimased 8 aastat. Savisaar on olnud järjest linnapea kuus aastat. Oht on, et tuleb veel neli otsa. Kõiki, selle Tallinna jaoks sünge perioodi, jooksul korda saadetud sigadusi ei jõua ja pole ka mõtet kokku lugeda. Vaatame parem tulevikku ja katsume leida midagi positiivset. Hea uudis on see, et pistist nõudnud keskerakondlased on kohtus süüdi mõistetud ja vangi saadetud. Mulle näibki, et hirm vangikongi ees on ainus asi, mis hoiab Tallinna linnajuhte ohjes. Kui poleks vanglahirmu, siis ilmselt tassitaks linnavara õhtuti peale tööd lihtsalt kõige labasemal moel koju, jagataks omadele kortereid ja detailplaneeringuid. Viimane lause ei olnud liialdus, lugege Eesti Vabariigi nimel tehtud kohtuotsuseid.
Vanglahirmust tulenevalt on aga keskerakondlased oma käitumist kohandanud. Kriminaalkuritegude toime panemisega enam nii julgelt ei riskita. Aga linna raha ja muude avalike vahendite kasutamine parteimaine upitamiseks on muutunud täielikuks rutiiniks. Keskerakonnasisestes vestlustes ka ilmselt kiiduväärt tegevuseks. Mitmesugused ümarlauad ja avalikud pöördumised võivad seda käitumist ebaeetiliseks kuulutada. Las taunivad ja teevad ettekirjutisi. Vangi selle eest ei panda ja ülejäänu ei lähe linnajuhtidele lihtsalt korda.
Olen varem kirjutanud, et Eesti vajaks OSCE missiooni, mis vaatleks oktoobris toimuvaid kohalike valimisi ennekõike avalike vahendite kuritarvitamise seisukohast. Vaadates aga viimaste nädalate sündmusi ja jultumust jääks ka sellest väheks. OSCE ka ei saa ju kedagi vangi panna vaid saab taunida ja teha ettekirjutusi. Seega saab probleemi lahendada ainult seadusandlikul tasandil. Nii on Euroopa institutsioonide nõuandel tehtud praeguse Tallinnaga sarnase poliitilise kultuuriga riikides nagu Armeenia ja Albaania. Avaliku raha eest kampaaniate tegemine on seal ja paljudes teistes postsovieetlikes riikides kriminaliseeritud, sest ainult nii oli võimalik võimukandjaid mingil määral ohjeldada. Muide, Veneetsia komisjoni praegu valmimisel raport avalike vahendite kuritarvitamisest valimiskampaaniates soovitab täpselt sama: kui kuritarvitusi muul moel ei ohjeldata, siis tuleb keelud ja karistused seadusesse kirjutada. Eesti on hetkel see eelis, et väljaspool Tallinna kehtib meil enam-vähem euroopalik õigusriik ja kui linnaametnikud seadust rikuvad, siis saab neid karistada.
Riigikogu õiguskomisjon ja põhiseaduskomisjon peaksid uuel nädalal algaval riigikogu sügisese istungjärgu raames pidama ühisistungi ja pealinnas valitsevat anarhiat arutama. Koos ekspertidega tuleks leida õigusriigile kohane lahendus, kuidas maksumaksja tagant varastamine parteilise hüvangu nimel lõpetada. Linneelarvest kampaaniakulude tasumine ei ole midagi vähemat kui vargus. Avalik kuritegu, mille uhkeldavat tulemust mitme ruutmeetriste plakatitena saame kõik linnaruumis imetleda. Ma väidan, et kui selline tegevus oleks kriminaalkorras karistatav, siis läheks keskerakondlastel seest õõnsaks ning mõnigi kuritarvitus jääks olemata. Et kõiki mõõta ühtse mõõdupuuga kinnitan, et ka Tartu linnapea Urmas Kruuse plakat, kus ta kutsus inimesi triatlonile oli minu hinnangul linnaraha kuritarvitamine. Enne kui riigikogu hakkab menetlema riigieelarvet ja Keskerakond hakkab pidama traditsioonilisi ööistungeid saab riigikogu hoogsalt ja konstruktiivselt maksumaksja rahva kuritarvitamist käsitleda. Aeg on tööle hakata.
Jaan Õmbluse kommentaar
Väidate, et: “Savisaar sai oma advokaadi jutu järgi eesti ajaloo suurima honorari, 173 000 eurot, mis tähendaks umbes 1 euro tähemärgi eest.”
“Tõde Eestist” raamatute toimetajana soovin Teie tähelepanu juhtida asjaolule, et 15. jaanuaril esitletud “Tõde Eestist” seeria esimeses osas on suurusjärgus 840 000 tähemärki, mitte suurusjärgus 173 000, nagu võiks järeldada Teie ülalmainitud seisukohavõtust, ehk Teie väidetust pea viis korda rohkem (või kui soovite, siis 1 euro viie tähemärgi eest).
Kui siia lisada 13. augustil esitletud „Tõde Eestist” seeria teises, venekeelses raamatus sisalduvate tähemärkide arv (suurusjärgus sama esimesega), siis saame kahe raamatu peale kokku ligi 1,7 miljonit tähemärki. Ehk juba 1 euro kümne tähemärgi eest.
Ajakirjanduse vahendusel on selgitatud, et seeria „Tõde Eestist” koosneb kuuest raamatust (mistõttu tuleks ka kuue raamatu honorar tähemärkide arvestuse kohaselt jagada ikka kogu seeria tähemärkide arvule). Kahe ilmunud raamatu analoogiast tulenevalt on võimalik väita, et kuue raamatu puhul ületab tähemärkide arv viie miljoni tähemärgi piiri, ehk Teie arvestusloogika kohaselt võiks rääkida 1 eurost umbes 30 tähemärgi eest.
Ülaltooduga ei soovi ma kuidagi nõustuda ning ei otseselt ega kaudselt kaasa tulla loogikaga, et loomingulist kirjaniku tööd ja tasu selle eest on võimalik taandada üksnes kvantitatiivsele tähemärkide arvu analüüsile. Samas, kui Te olete valimisvõitluses just sellisest vaatenurgast kritiseeriva teemakäsitluse avanud, siis on oluline faktides täpne olla. Antud juhul on Teie poolt väidetu tähemärkide arvu ja honorari suhte osas olulisel määral ebatäpne, eksitav ja raamatuseeria autori mainet seeläbi ka põhjendamatult kahjustav.
Ajakirjandusest on olnud võimalik lugeda, et Teie kampaania peamised lähtenurgad on avatus ja ausus. Sellest lähtuvalt palun Teil oma ebatäpset tähemärkide arvu puudutavat väidet võimalusel avalikkuse ees ise täpsustada, sest muidu võib Teie valijatel, toetajatel ja valimiskampaania jälgijatel jääda mulje, et olete aus ainult oma poliitilises reklaamlauses.
