Loe homsest laupäevalehest LP: Andrus Vaarik: Pahelised inimesed ongi lõbusamad!

"Elu on mind hoidnud, ma olen pärit Männikult - arvatakse, et see oli toona tänase Maardu või Kopli tüüpi imagoga koht. Ehk oligi, kuid seal ei saanud ma kunagi peksa. Meie majast läks mul sõpru vangi ikka küll, aga minuga läks kuidagi nii, et kui teised kioskit röövisid või kedagi vägistada proovisid, siis olin mina alati kodus ja lugesin kriminulle."

Nii alustab seekordset intervjuud näitleja ja lavastaja Andrus Vaarik (55).
Me kohtume Linnateatris teisel korrusel. Näitleja jaoks kõige intiimsemas ruumis - garderoobis, kuhu võõrad lihtsalt ei pääse.

Piklik tuba on kolmele mehele jagada, puhas ja peegleid täis. Kolleegidest toanaabreid hetkel majas polegi. On hoopis etenduse-eelne vaikus. Vaarik keedab kohvi ja avab akna ning süütab sigareti. Midagi kriminaalset justkui pole, pahelisust ometi. Suitsetamine on tänaseks seadusesse karmilt sisse kirjutatud, kuid suitsetamisruum on ebaõdus.

"Täissuitsetatud ruumis ma keeldun suitsetamast, ka mulle ei meeldi suitsuhais," muutub Vaarik mõnuledes diivalikuks, ent tunnistab siis, et temasuguseid suitsust imbunud näitlejaid väga enam polegi. "Mul aga pole enam muid pahesid, suitsetamine ongi jäänud," kostab ta ja teatab: "aga pahelised inimesed on väga lõbusad."

Vaarik on andnud juba nii palju intervjuusid, et järjekordse vestlusega nõustudes hakkavad ta ümber kolleegid naerma. Ent tal on jätkuvalt midagi uut öelda. Ja edevus pole kuritegu. Kuid kriminaalsetele radadele satub Vaarik hulkuma ometigi. Siis kui aeg voodisse vajuda või kui lapsest saadik kriminaalromaanide kütkeis mõnulenud mehe hingele on häälestust vaja.

Kuid mida arvab me päikeseline näitleja elust laiemalt? Milliseid mälestusi on mehel vanglast, millist tööd teinuks ta Stalini ajal ja mida ta täna kuritegevuse vähendamiseks ette võtaks?

Ühte viimase aja ootamatumat ja äärmiselt elutervet mõtisklust saab lugeda juba homsest laupäevalehest LP!