Meil on unistus. Õpetajale topeltpalk. Eesti rahvaarvuks 1,5 miljonit
Parim aeg ettevõtjaks saada on vanuses 35+
Margus Uudam
Era- ja riskikapitali assotsiatsiooni juhatuse esimees
Kuidas kirjeldada üht tavalist tubli ja edukat üle 35 aasta vanust inimest? Ta on abielus, peres kasvab kaks või enam last. Pere elab oma majas, neil on kaks autot ja pereisa/ema töötab suuremas ettevõttes soliidsel ja tasuval ametikohal. Pereisal/emal on peas hulk häid mõtteid – suisa nii häid, et need vääriksid oma ettevõtte loomist, ent nende elluviimine on enam kui küsitav. Miks? Põhjus on lihtne: maja on ehitatud laenuga, autod liisitud ja palgast pole olnud võimalik ülearu palju kõrvale panna. Oma ettevõtte loomine nõuab aga stardikapitali ja seda lihtsalt ei ole! Kuna elukvaliteedi redelil sammukest allapoole astuda ei taheta, jääbki nii mõnigi nutikas idee ellu viimata. Üle 35-aastaste vanuserühma riskijulgus on märkimisväärselt vähenenud.
Ometi on tegu inimestega, kellel on olemas töökogemus, kontaktivõrgustik; need on inimesed, kes tunnevad oma valdkonda ja valdavad tehnoloogiat. Põhimõtteliselt suudaksid nad suurettevõttest lahkuda ja oma äri alustada. Statistika näitab, et selliste inimeste loodud ettevõtted jäävad keskmisest sagedamini ellu ja kasvavad kenasti.
Mõni inimene lahkubki suurettevõttest ja asutab konsultatsioonifirma. See on riskivabam samm, sest küllap leidub tuttavate seas keegi, kellele oma teadmisi müüa ja esimene arve välja kirjutada.
Konsultatsiooniteenuse pakkumisel pole häda midagi, sageli pole aga tegu laieneva ärimudeliga. Inimene müüb oma tunnihinda, ent eeldada ei maksa ettevõtte kiiret kasvu ega suurema hulga uute töökohtade loomist. Aga just neid kaht viimast sooviksime.
Niisiis – küsimus on selles, kuidas aktiveerida inimesi ettevõtjaks saama enne, kui nad otsustavad oma karjääri lõpuni palgatööle jääda. Kuidas luua võimalus katsetada?
Küsimärke on kaks: riskijulgus ja kapital. Lääne pool on riskikapitali ettevõtted, kes on toeks inimestele, kes soovivad millegi uuega alustada. Meil selliseid võimalusi praktiliselt ei ole.
Üks lahendus oleks inkubaatori struktuur, mis koonduks ümber äriinglite, mentorite ja varajase faasi fondide ning kuhu tuua kõnealuse vanuserühma professionaalse töökogemusega inimesi. Sellises inkubaatoris oleks poole aasta või aasta jooksul võimalik tekitada toode ja luua selle arendamiseks oma meeskond.
Eestis on 35+ vanuserühma spetsialiste, kellel on teadmised ja oskused, et luua uusi ettevõtteid. Ent kui noortel ei ole ettevõtlusega alustades sageli suurt midagi kaotada (võita on aga elukogemusi), siis üle 35-aastaste seltskonnal on kaotada oi kui palju.
Jaan Puusaag
Krimelte juht
Rahvaarv on otseses sõltuvuses sündimusest. Emapalga kehtestamisega astuti küll oluline samm, et majanduslikel põhjustel ei jääks lapsed sündimata, kuid sellest hoolimata pole positiivset iivet suudetud saavutada. Aga sünnitamine pole ainus rahvaarvu mõjutav tegur – kandvat rolli mängib tervis ja arstiabi kättesaadavus. Kui mu auto tehnilise korrasoleku pärast tunneb riik sügavat muret, siis minu tervise pärast kahjuks mitte.
Hullem veel. Riikliku arstiabi kättesaadavus on viidud tasemeni, kus võib utreerimata öelda: „Kui raha pole, sure maha.” Jõukamatel on võimalik osta aeg eraarsti vastuvõtule, vähem kindlustatud peavad olukorraga leppima.
Kedagi ei huvita, kas ja kui tihti inimene oma tervist kontrollib või mil määral tegeleb haiguste ennetamisega. Tulemuseks on lühike tervena elatud elu ja suured ravikulud.
Üks rahvaarvu mõjutavaid tegureid on elukeskkond. Peame endalt iga päev küsima, kas elukeskkond AS-is Eesti Vabariik on selline, et siin tahavad elada nii tänased kui ka tulevased kodanikud. Kuhu peame investeerima ja panustama, kui soovime paremat elukeskkonda? Meil ehitatakse muuseume, viadukte ja tunneleid, selle asemel et rajada lasteaedu, koole ja spordisaale sinna, kus inimesed elavad. Praegu peavad vähemalt Tallinna ja selle lähiümbruse lapsevanemad lahendama iga päev keerulisi logistikaülesandeid, kuidas viia lapsi tipptunnil lasteaeda, kooli, trenni, huviringi ning ühendada see kõik oma töögraafikuga.
Põhjasõja ajal vähenes Eestis rahvaarv 450 000 inimeselt 150 000-ni. Katk ja nälg laastasid jõhkralt ning mõnes Põhja- ja Lääne-Eesti kihelkonnas suri 70−80% elanikke. Kahesaja aasta jooksul ehk 20. sajandi alguseks oli rahvaarv kuuekordistunud ja on püsinud viimased sada aastat enam-vähem sama.
Kuidas oli võimalik sedavõrd kiire juurdekasv? Ilmselt integreerus palju sisserännanuid kohalike elanikega. Kui efektiivne on meie tänane integratsioonipoliitika? Kas siin elavad inimesed tunnevad ennast eestimaalastena? Meil on palju segaabielusid, kus üks pool perekonnast pole eestlane, kuid enamasti ei jääda elama Eestisse. Mis tooks need fertiilses eas naised, kes on abiellunud välismaalasega, koos perega kodumaale tagasi?
Nende lapsed on ju eestlased, aga kui meie elukeskkond on selline, kuhu ei taheta tulla, siis on nad Eestile kadunud. Täiskasvanud inimene saab üldjuhul endale sobiva töö leidmisega ise hakkama, aga kui laste kasvatamiseks pole sobivat keskkonda, siis miks ta peaks tahtma tulla siia külma ja pimedasse paika?
Ettevõtluses juhtub tihti, et osakonnad unustavad ettevõtte eesmärgid ja ajavad need segamini oma osakonna huvidega. Üks osakond surub läbi investeeringu, mis teeb nende elu lihtsamaks, huvitavamaks, aga samal ajal pole see ettevõtte seisukohalt kriitilise tähtsusega. Osakond saavutab eesmärgi, aga kas see ettevõtet aitab? Vabalt võib juhtuda, et pigem kahjustab. Nüüd, kus meie AS-i Eesti Vabariik juhatusel on vaja otsustada, kuidas ressursse jaotada, planeerida ja millised võiksid olla meie tuleviku strateegiad, peaksid need kõik lähtuma kriitilisest edutegurist. Kas meil on vaja Järvevana viadukti ja ERM-i sellises mahus, kui neid 50–100 aasta pärast kellelegi vaja pole? Kas need vahendid on tõesti üle või tuleks eelkõige tagada investeeringud kriitilisse edutegurisse?
1,5 miljonit eestlast aastaks 2050 – see võiks olla AS-i Eesti Vabariik strateegiline eesmärk.
Raul Parusk
väikeettevõtja
Paratamatult pikeneb Eestis tööiga ja vanaduspuhkus jääb loodetust kaugemale. Pettuvad need tänased keskealised, kes kavatsevad 65−70-aastasena riigilt saadava pensioni ja pensionisammastesse korjatud rahaga muretult maailmas ringi reisida. Aastal 2040 elab keskmine 65-aastane veel ligi 25 aastat ja paljudel meist on hea võimalus tähistada ka sajandat sünnipäeva. Pensionisäästud ja riik ei suuda 30 aasta pikkust vanaduspuhkust elamisväärsel tasemel finantseerida. Tõenäoliselt tuleb meil parema elujärje hoidmiseks osalise tööajaga töötada 75.−80. eluaastani.
Kiirelt muutuvas ja nutikusel põhinevas globaalses konkurentsis saab haridusest kõige tähtsam riikidevaheline majanduspoliitiline lahinguväli. Isiksus kujuneb välja koolieas ja peale lapse pereliikmete sõltub just õpetajatest kõige rohkem, kas kooli lõpetab motiveeritud ja õpihimuline või ambitsioonitu ja ükskõikne noor inimene.
Kõik me mäletame koolipõlve karismaatilisi õpetajaid, kellel oli tohutu mõju meie maailmavaate ja isikuomaduste kujunemisele. Selliseid õpetajaid – just noori ja särasilmseid – on praegu koolides liiga vähe.
Eesti pikaajaline konkurentsivõime ei sõltu kuigi olulisel määral sellest, kas Tallinna−Tartu maantee on kahe-, nelja- või kuuerajaline või kas ettevõtete jaotamata kasum on maksustatud nulli, viie või kümne protsendiga. Küll aga on Eesti edukuse jaoks tähtis, et meie lapsi kasvatavad koolis pühendunud ja andekad inimesed.
Tegusate ülikoolilõpetajate jaoks peaks raske õpetajaamet olema sama atraktiivne karjäärivalik kui töö ministeeriumis või pangas.
Kõige lollikindlam investeering Eesti tulevikku oleks õpetajate palga tõstmine kahekordse Eesti keskmise tasemele. Selline palgatase tekitab töökohtadele konkurentsi ja võimaldab valida Eesti tulevikku kujundama motiveeritud ning sobivate isikuomaduste ja oskustega õpetajaid.
Arengufondi energia- ja soojamajanduse suuna juht
Kuidas tõusvad energiahinnad enda kasuks tööle panna? Mitme riigi elanikud on seda teinud, koondudes energiatootmisele keskendunud energiaühistutesse. Ei ole põhjust, miks see ei võiks toimida ka Eestis.
Tarbija kasu ühistulises energiatootmises võib jaotada neljaks. Esiteks, rahaline sääst. Tarbijate investeeringud energiatootmisse vähendavad nende kulutusi energiale, kuna oma tarbeks tootes vähenevad võrgutasud ja -kaod, samuti alanevad riiklikud maksud. Teiseks, investeering energiatootmisse on justkui pensionisammas, sest investeeringud teenivad omanikku pikaajaliselt, investeering toodab energiat, sõltumata majanduse olukorrast.
Kolmandaks, tarbijate teadlikkuse kättesaadavuse kasv loob tingimused energiasäästuks. Neljandaks, investeering energiatootmisse tähendab investeeringut kogukonda, mis parandab piirkonna majanduslikku aktiivsust ja võib suurendada kinnisvara väärtust.
Eesmärgi järgi võib eristada kahte tüüpi (energia)ühistuid: ühistud, mis toodavad energiat oma tarbimise katmiseks, ja ühisinvesteeringud „suurde” energiatootmisse tavapärase investoritegevuse eesmärgil. Kuna energiamajanduse investoritegevuse takistused peaksid loodetavasti lähiaastatel kaduma, näeme Eesti Arengufondis enda rolli eelkõige selliste energiaühistute eestvedajana, mille eesmärk on oma tarbe katmine.
Eesti Päevalehes avaldatud katkendid on mõnevõrra lühendatud ja toimetatud.
Täna esitletav Arengufondi 2013. aasta mõtteraamat „Pilgud ette” sisaldab esseesid arvukatelt Eesti ja Soome majandus- ja rahandusinimestelt. Teiste seas kirjutavad Sten Tamkivi, Tõnis Arro, Kristjan Lepik, Allan Martinson, Erkki Raasuke, Mikko Suonenlahti, Viljar Arakas ja Robert Kitt.
