Ene-Margit Tiit: Väljasuremise ennustamine ei suurenda sündimust

Rahvastikuprognooside tegemiseks kasutatakse aina peenemaid meetodeid ja vastavalt sellele on ka nende täpsus paranenud. Kuid endiselt ei saa ühegi prognoosi puhul täie kindlusega öelda, et just nii lähebki. Näiteks seda, et 30 aastat tagasi tehtud prognoosi järgi, milles lähtuti toonasest olukorrast, läheneks praegu Eesti rahvaarv kahele miljonile ja eestlaste osakaal rahvastikus oleks vähenenud 50%-ni.

Rahvastikuprognooside tegemiseks kasutatakse aina peenemaid meetodeid ja vastavalt sellele on ka nende täpsus paranenud. Kuid endiselt ei saa ühegi prognoosi puhul täie kindlusega öelda, et just nii lähebki. Näiteks seda, et 30 aastat tagasi tehtud prognoosi järgi, milles lähtuti toonasest olukorrast, läheneks praegu Eesti rahvaarv kahele miljonile ja eestlaste osakaal rahvastikus oleks vähenenud 50%-ni.

Üks inimeste käitumise seletamise võimalus on kasutada võrdlust loomariigiga. Ilmselt see mõnel juhul toimibki, kuid ei ole kindlasti adekvaatne niisugustel juhtudel, kui inimesed käituvad teadvustatud otsuste toimel. Selletõttu pole tõsiselt võetav ka Andrei Hvostovi ja Juhan Javoiši idee (vt Andrei Hvostov „Anti-Taagepera”, EPL 30.8) inimeste sündimuse suurendamise võimalikkusest hirmu faktori toimel sarnaselt näriliste populatsiooniga. Tänapäeva arenenud maailmas, sealhulgas Eestis, on inimeste puhul järglaste saamine väga suurel määral teadlik otsus.