RAAMATUKATKEND: Armin Kõomägi "Minu Mustamäe"
Katkend lühijutust „Ekskursioon“
...
Buss pidurdas äkitselt. Meie ees, keset teed, seisis kondine eesel, kõrvad kohmetult lontis. Tema seljas ratsutas kaks poolpaljast koolieelikut: negriidne poiss ja pilusilmne tüdruk. Sirutanud kaks kõhna käekest välja, tegid noored ratsanikud aeglase tiiru ümber bussi ja vaatasid kõigile reisijatele ükshaaval anuvalt otsa. Head juhust ei lastud käest. Välklambid sähvisid üksteise võidu. Kui kõik olid isu täis pildistanud, võttis buss uuesti kohalt.
Peatusime foori taga. Võibolla hobuste ja eeslite pärast, igatahes olid tulede intervallid siinkandis kohatult pikad. Minu imestuseks aga keegi ei rapsinud, kõik paistsid aeglast elukorraldust isegi omamoodi nautivat. Meie kõrval peatus hobuvanker, midagi taksosarnast, selles istuv reisija tõstis pilgu arvutiekraanilt, vaatas kella ja pühkis rätikuga otsmikult higi. Ei mingit närvilisust. Korraga lendas tihedast võsast otse ristmikule pall. Kaks jalgratastel naist manööverdasid veerevast kerast oskuslikult mööda ja ütlesid midagi teineteisele muretult, isegi lõbusalt.
„Kas teadsite, et Estonia on võsajalgpalli valitsev maailmameister?“ küsis giid Laureen, nähes, et veerev pall oli kogu reisiseltskonna tähelepanu pälvinud. Otsekui tema uhke väite kinnituseks ilmus tihedast võpsikust mustades pükstes ja sinises särgis, kummalise, kaevurikiivrit meenutava peakattega spordimees, nägu, käed ja jalad kriimustustest verised, haaras palli, tegi sellega liiklejate rõõmuks paar osavat trikki ja juba hetk hiljem neelas tihe puhmastik atleedi taas endasse. Kusagilt kostis vile, mille peale tähelepanelik silm siin-seal rappuvaid põõsaid võis märgata.
Reisiseltskond ahhetas.
„Aga tribüünid? Pealtvaatajad?“ uurisid hämmeldunud itaallased.
Giid võttis puldi, lülitas käima salongilakke kinnitatud ekraani ja otsis õiget kanalit. Pärast mõningast klõpsutamist avanes meile hüplike piltidega tihedalt monteeritud spordiülekanne, milles pideva vandumise ja oiete saatel ragistas hulk veriseid mehi tihedas võsas justkui aru kaotanud metsseakari. Palli ei paistnud, kuigi valitsev emotsionaalne pinge kinnitas, et kusagil see ikka pidi olema.
„Kes mängivad?“ küsisid itaallased, kelle nägudel valitses endiselt suur segadus, ent häältest aimus esimesi hasartseid toone.
„Lõuna-Eesti ja Põhja-Iirimaa, seis on 8:0,“ vastas giid veidi igavlevalt. „Neil on kiivrite sees väiksed kaamerad, näete, sealt kogu pilt tulebki. Eestlased on üldse kaamerarahvas. Topivad neid igale poole, kuhu aga saab. Et ei peaks kohale minema ja saaks mugavalt oma telefonist või arvutist või ükskõik kustkohast vaadata. Ükskõik mida. See algas kunagi ammu. Algul linnud, mingisugused toonekured ja kakud ja kotkad. Siis tulid hülged, varsti karud. Praegu saab tehnikaülikoolis igaüks kasvõi paelussile kaamera panna, et siis teleekraanilt oma soolikatest otsereportaaži vahtida. Jutud käivad, et järgmise põlvkonna kaameraid kavatsetakse ka amööbide ja kingloomade külge kinnitada. Ma ei teagi, kuhu see ükskord välja jõuab. Istume hommikust õhtuni ekraani ees ja hoiame igale oma molekulile pöialt?“
„Wow!“
Lõpuks süttis roheline tuli ja meie buss võttis värisedes kohalt. Giid vaatas kella, vahetas sohvriga paar lauset ja teatas, et vastavalt Euroopa Liidu turismikoodeksi normatiividele on meil nüüd aeg kohvipausiks. Keerasime LukFoodi nimelisse toitejaama, kus laadisid mõned elektriautod. Hobustele pakuti siin kahte sorti heinu: odavam Eurostandard ja kallim, steroididega tembitud Eurotäkk. Aknal teatas käsitsikirjutatud silt, et diislit ei ole ega tule. Turistid valgusid bussist välja. Lämmatav palavus ajas nad pikema jututa jaama konditsioneeritud ruumidesse. Meid tervitasid kaks sootut teenindajat, mõlemal ees naeratavad maskid.
„Kohalik teeninduskultuur ei kannata kriitikat,“ jagas giid seletusi. „Lihtsam on teenindavale personalile tõmmata pähe maskid kui õpetada naeratama.“
Võtsime sappa. Ameerika perekond kaalus päeva pakkumist: tasuta kohv, kui ostate 16 sõõrikut. Neile tundus see mõistlik. Tellisin mingi lokaalse energiajoogi ja minipitsa. Konflikt teenindaja tuima ja osavõtmatu hääle ning maailma kauneima naeratuse vahel ei mõjunud isule just kõige paremini.
Vaatasin, et Laureeni kõrval jäi koht vabaks, ajasin südame kõvaks (nagu sellest teisest veel vähe oleks) ja sättisin end tema kõrvale. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas ja ma naeratasin vastu. Meie jalad puutusid laua all kogemata kokku, mispeale me näod veel kord naerule tõmbusid. Laureen jõi külma kohvi ja näis olevat justkui suikunud mingisugustesse ammustesse mälestustesse. Tema suu liikus vaevumärgatavalt, nagu üritaks ta kellelegi midagi sosistada. Magus kohv jättis Laureeni ülahuulele kreemise jälje, mille heleroosa keeleots aeglaselt minema pühkis. Korraga vaatas ta mulle otsa.
„Kuidas su nimi on, Londoni poiss?“
„Kuldar Hamilton,“ vastasin.
„Kuldar?“ Laureeni kaunis, armiga kulm kerkis sentimeetri võrra.
„Mu isa oli estoonlane. Ema siis uuris kusagilt seda nimede asja ja panigi tema auks või nii.“
„Aga su isa, kus ta nüüd on?“
„Ei tea. Ma pole teda elusast peast kunagi näinudki. Ainult netist ja vutiajakirjadest. Mängis Inglismaal kunagi esiliigas. Paremkaitses. Aga vist ainult ühe hooaja. Eks ma olen pigem juhus, mitte midagi plaanipärast.“
„Huvitav kokkusattumus. Ka mina pole oma isa näinud. Tean ainult, et ta oli kas kinnisvaramaakler või advokaat.“ Laureen jäi mõttesse, justkui peaks ta aru, kumb variant talle endale rohkem meeldiks.
„Kas ema siis ei tea?“
„Ema?“ Naise näkku ilmus salvav pilge. „Ema teadis ainult seda, et ma olen eostatud siinsamas toitejaamas. Siis nimetati neid bensukateks. Kõik mis mul on, silmad, juuksed, kulmud, huuled, rinnad, tagumik, varbad, no ja muidugi see kael, kõik on pärit emalt, justkui poleks ta mitte juristi või maakleri, vaid püha vaimu endaga maganud. Oma ametigi olen temalt pärinud. Minu ema oli esimene Mustamäe giid. Võiks öelda, et isegi esimene terves maailmas. Oli.“
Teise põlvkonna täiuslikkus, mõtlesin Laureeni profiili imetledes. Ta heitis pilgu kellale, plaksutas käsi ja hüüdis, et on aeg lõpetada. Vaatasin aknast välja. Üks habemikust ratsanik, imelik valge hõlst üll, uuris meie bussi. Valis siis telefonil numbri, tõstis selle kõrva juurde ja kadus täkule kannuseid andes nurga taha.
Kuigi kell oli juba kuus läbi, ei andnud palavus veel sugugi järele. Loivasime bussi, mina kõige viimasena, silmad hüplemas giidi neoonrohelistel kannikatel. Kuum, väga kuum.
Möödusime koolist, mille staadionil kolm tursket selli ketast heitsid. Neist veidi eemal avas kaabuga meesterahvas karjale algklasside õpilastele pika heleda mantli hõlmad.
„Anatoomiatund,“ märkis giid põlglikult ja pööras pilgu ära.
Peatusime kahe imposantse pseudoklassitsistliku ehitise ees. Identsete hoonete esisel paraadväljakul purskas küsitava suursugusega purskkaev. Üles lendav ja sealt alla sadav vesi oli millegipärast tugeva kollaka varjundiga. Tahtmatult tekkis perversne paralleel kuldse vihma kujundiga.
„See uhiuus hoonetekompleks on üks meie Mustamäe uhkusi, valminud kõigest kaks aastat tagasi. Vasakpoolne osa, mille ees näeme Neitsi Maarja skulptuuri, rahastati valdavas osas Euroopa Liidu Kristliku Hoolekande Fondi poolt. Tegemist on avalik-evangeelse sünnitusmajaga, mille abil viiakse rohujuure tasandil ellu Euroopa religioosse ühtlusprogrammi strateegilisi meetmeid. Täna sünnivad kõik mustamäelased siin ja ainult siin, kus nad ka ühtlasi ristitakse ning õnnistust saavad.
Lapsukestele pannakse kohe ka nimed. Eesti seaduste järgi peab Eesti kodanik lisaks eesti keele oskusele omama vähemalt üht eestikeelset nime. Ükskõik, kas siis ees- või perekonnanime.“
Hoone fassaadi digitaalsel uudisribal jooksis online-info vastsündinute nimedega: Shizuka Tammjärv… Leemet Zhang… Ibrahim Põder… Krõõt-Pämm Sanches… Pool bussiseltskonnast langetas hardunult pea ja lõi risti ette.
„Parempoolne osa, kus asub Baltimaade kaasaegseim suguhaiguste kliinik, on see-eest rahastatud täies ulatuses kohalikust eelarvest. Siin näeme me mälestussammast Friedrich Nietzschele, kes läks ajalukku süfiliitikuna, olles paradoksaalsel kombel allutanud oma elu absoluutsele tsölibaadile.“
Peale veelkordset risti ette löömist, levis bussis imetlev sosin. Samal ajal maandus ajalukku raiutud saksa filosoofi uhkel vuntsil korraks räpane tuvi, jättes endast maha kahevärvilise ekskremendi, mis kuuma päikese käes kiiresti hangus. Mul hakkas õnnetust mõtlejast täitsa kahju, inimesed on ikka julmad.
„See on lihtsalt suurepärane,“ ütles üks ameeriklastest, mille peale saksa perekond nõustuvalt ohkas.
Sõitsime edasi. Välistemperatuur püsis üle kolmekümne. Buss keeras korrusmajade vahele, sõites nüüd mööda kitsaid, uskumatult augulisi teid. Jäime seisma jalgpallistaadioni suuruse sisehoovi ääres, mida neljast küljest palistasid tuhmidest tellistest ühetaolised üheksakordsed korterelamud. Kuigi neid oli siit-sealt kõpitsetud, tundusid nad mulle hirmus käest ära. Kui vanad nad õieti olid? Viiskümmend kindlasti, võibolla seitsekümmend. Sada vahest päris mitte. Aga mingit kadunud aegade nostalgilist hiilgust neis muidugi polnud. See kõhedusttekitav keskkond ei jätnud ajaloole ühtki šanssi maalida möödanikust galantseid ja suursuguseid vaatepilte. Meie ees vedelesid aja poolt puretud kondid, läbi nätsutatud ja välja sülitatud.
Kuigi bussijuht oli ukse avanud, jäid kõik oma kohtadele. Osalt ka palavusest. Giid andis sohvrile märku, et see ukse uuesti sulgeks. Minu pingi alt kostis iidse diiselmootori väsinud kolinat, kusagilt immitses naftaajastu haisu. Natuke aega vaatas Laureen koos meiega vaikides aknasse, enne kui aeglaselt rääkima hakkas.
„Need majad valmisid eelmise sajandi seitsmekümnendatel, sügaval nõukogude ajal. Inimesed, kel õnnestus siia kolida, olid Tallinna kõige õnnelikumad. Tol ajal rõõmustati keskkütte, sooja vee, vesikloseti, gaasipliidi, külmkapi ja fikseeritud telefoniliini üle. Modernne elukeskkond hellitas oma uusi asunikke vastsete lasteaedade ja keskkoolidega, mõnedes neist oli isegi bassein jaheda veega. Valmisid moodsad teenindus- ja kaubanduskeskused, kus võeti kasutusele korvid ja ostukärud. Ning kuigi valik selvepoodide riiulitel polnud tänapäevases mõttes kuigi rikkalik, jutustavad tolleaegsed fotod siiski õnnelikest inimestest, kes kannatlikult maldasid seista pikkades järjekordades, nautides samal ajal sini- või hõberebasekraede kõditavad silitust. Siin eostati ja siin sündis võitjate põlvkond, kellest suur osa realiseeris end uue vabariigi esimestel kümnenditel. Kõige selle eest, mis meil täna on, võlgneme tänu neile, mustamäelastele.“
Kahtlustasin, kas ta mitte ei loe seda maha mõnest propagandistlikust bukletist. Aga ei, meie seksikas giid rääkis soravalt ja peast, küll veidi klaasistunud pilgul.
...
