"Slummidiplomaatide" arvustus: pugemisest, fantaasiast ja välisminister Ilvesest
Juttu tuleb eripalgelistest ministeeriumi ametnikest, tähtsusest pungil ülemustest, pooljumalatest ja erikummalistest välisdiplomaatidest, kes lendavad nagu liblikad lillekeselt lillekesele, peolt peole“. Kibe tegevus käib meie uues pealinnas Brüsselis, aga ka Moskvas, Afganistanis ja mujal.
Peamajas vähe teenivad naisdiplomaadid pesitsevad Tallinna „veetlevas slummis“ Kalamajas ja Lasnamäel, siit ka raamatu pealkiri. Teosel on dokumentaalseid elemente, kuid pigem on tegu jutustavas laadis humoristliku proosaga , kus memuaarid segamini fantaasiaga. Seda võib kõrvutada ka aimekirjandusega, lapsepõlve ja nooruse nostalgilised mälestuskillud toovad meelde Lauri Vahtre "Meenutusi kadunud maailmast“ (1999) ja ka Andrei Hvostovi „“Sillamäe passiooni”(2011)”. Köitvat lähiajalugu peegeldavas „Slummikates“ on kõvasti äratundmisrõõmu Hruštšovi ja Brežnevi ajal sündinutele, tänastel noortel oleks neist hulludest aegadest piisavalt jahmatav lugeda.
Raamatut läbib uuema nähtusena eestlanna Hella (autori alter ego) ja poolvenelanna Alla sõprus. Viimase identiteediotsingud on paeluvad, koomilised on kolmanda tegelase, õpetaja Merikese seksiseiklused Brüsselis. Kirge leidub nii töös kui armastuses, Hella vahetab samuti mehi, üks huvitavam kui teine, kuid nilbusi on välditud.
Ilmselt huvitavad lugejat enim suletud „süsteemi“ - Välisministeeriumi (VM) telgitagused. Tuleb kohe öelda, et peategelastel- ehk nende prototüüpidel- on vedanud sünniaastaga, kuna said nõukaajal piisava karastuse, nuusutasid siis veidi välimaa õhku ja võeti tööle VM-i just siis, kui käis põhiline action ja „Eesti mainet müüdi kui suurt värvilist mulli“. Et kodumaa tuli „mehele panna“ siis oli atraktiivsetel naisametnikel NATO onude kantseldamisega käed- jalad tööd täis. Otse voodisse ei kästud küll hüpata, kuid raportööridele näidati „ kaunimaid paiku, kinke ja orgusid“. See on mõistagi metafoor, loodusse polnud Lääne kõrgdiplomaatidel asja, küll aga käis kõikmõeldav ja kohustuslik välispoliitiline flirt igal tasandil ja igas asendis.
Elbasaar kasutab sellist trikki, et topib jälgede segamiseks tõepäraste faktide ja küllaltki äratuntavate prototüüpide hulka pärisnimesid. Tollast välisministrit Ilvest on ajaleht „Le Monde´ile“ viidates kirjeldatud järgmiselt: „Psühholoogi hariduse ja dändi ülbusega mässuline, punkmuusika amatöör Ameerikast, keda võib kohata Tallinna moekates baarides, klaas õlut käes ja nahkjakk seljas“. Selgesti äratuntavad on näiteks Indrek Tarand, Tiit Matsulevitš ja Harry Lahtein. Aga Peeter Ristsoo, (omamoodi VM-i Aleksander Müller, kes raamatus kirjas kui Selleri Sass), kellele anti kõik andeks, ehkki mitte lõpmatuseni, figureerib lehekülgedel rahulikult pärisnime all.
Kui retooriliselt küsida, et kas endised kolleegid peaksid olema autori peale solvunud ja talle KAPO kallale saatma, siis mina ei näe nagu põhjust. Muidugi, mitmedki väikesed, keskmised ja suured ülemused saavad kätte oma jao. Hella poolsuure meesülemuse maailm koosneb üksnes teenistusastmetest, inimesed liiguvad tähtsuse järgi ja neid „roteeritakse“ kindlas korras, mida ei tohi mingil juhul segi ajada. Lausa tšehhovlik ja halenaljakas on lühilugu „Ülemus Lemmingu dilemma“, kus pidevas ärevusseisundis pisike ülemus saavutab tänu oskuslikule pugemisele ja õigele kiibitsemisele siiski oma elutöö- keskmise ülemuse koha.
Allakirjutanu mäletab oma kogemustest, et ülevatel üheksakümnendatele ei mänginud seisusevahed süsteemis veel suurt rolli, kuid mida aeg edasi, seda hierarhilisemaks elu Islandi väljakul muutus. Reeglina tulevad välisteenistusse kõrge enesehinnanguga inimesed, kel marssalikepike pole mitte põues, vaid suisa käes vehkimas. Kõik ei ole staarid, kel on suure ülemuse või suursaadiku koht garanteeritud. Nii tuleb võrdsete võitluses end iga hinna eest kehtestada, see on enamikule peaaegu elu ja surma küsimus- keegi kurat ei soovi kuni pensionini leppida alumise lauaametniku positsiooniga. See ei puuduta küll meie idealistlikke peategelasi, kes näivad rohkem hindavat nö mängu ilu ja inimsuhteid.
Igatahes on autor jätnud kasutama rohkesti „kompromiteerivat“ materjali nii mõnegi meie välispoliitika tipu kohta. Rasketest teemadest on hoidutud, näiteks ei mainita frustratsiooni tekitanud vastuseisu minister Ojulandi ja kantsler Tarandi vahel, mis sundis pooli valima ja ajas jäädavalt tülli vanu sõpru ja võitluskaaslasi. Seevastu on rohkelt kirjeldusi diplomaatide „stiilikatest“, peost ja pillerkaarest, tantsust ja trallist.
Siinkohal meenub suursaadik Toomas Tiiveli kummastav hinnang raamatule, et jääb mulje, et „käis vaid pullitegemine, aga tegelikult tehti väga palju tööd ja seal töötas väga palju häid inimesi“. Siis võrdleb auväärne Viskiklubi president teksti ennesõjaaegsete diplomaatide memuaaridega (Varma, Laretei jt) ja leiab, et ei anna kohe mitte kuidagi võrrelda. Midagi on Tiivelil on täiesti sassi läinud, žanr on ju sootuks teine- „Slummidiplomaadid“ kaldub pigem sinna suunda, kus on teetähisena ees ootamas Mihkel Muti groteskne „Rahvusvaheline mees“ (1994).
On adekvaatne tõde, et kõva töörabamine ühildati neil hedonistlikel aegadel alkoholitarbimise ja muu meelelahutusega, sest lihtsalt pidi olema fun! „Sotsialiseerumine“ käis laialt pea kõigi diplomaatide ja mitte-diplomaatide vahel, tooni ei andnud üksnes peoloomad või möirakarud. Ruttan lugejat rahustama, et midagi sellist enam VM süsteemis ei kohta. Ega ka mujal riigiasutustes. Ei mingit poole ööni lokaalides istumist või kodudes möllamist või päeval end kõrvalbaaris dringiga turgutamist. Pendel on liikunud teise suunda, revolutsioon ja orgia on läbi, edasi toimub vaikne evolutsioon ja näiline rahunemine.
Epiloogis tõdebki autor, et maja on väljast samasugune ja inimesed oleks ka nagu enam-vähem samad, ainult selle vahega, et „viimasedki lõbusate elukommetega ministeeriumi ametnikud“ on klaasukse enda järel sulgenud ja mujale tööle läinud“. Ehk siis teisisõnu, EL-i ja NATO-sse astumise järel, pärast kriisiaegseid koondamisi ja struktuurimuutusi, teevad riiklikesse ametiasutustesse allesjäänud töötajad senisest veelgi usinamat tööd, et…maailmast saaks parem paik.
Raamatu autorluses on kahtlustatud siinarvustajat ennastki, kuid ei ole usutav, et VM-i teenistus oleks nii hullult mõjunud, et enam ei mäletaks kui oleksin kunagi Tartu Tähtvere tüdruk olnud. Autor aga usaldas e-kirja teel, et tema mälestused välisteenistusest on suurepärased ja ei ta kahetse iialgi seal töötamist, nii nagu ta pole ka iialgi kahetsenud sealt lahkumist. Sama kumab läbi „Slummidiplomaatidest“, mida lugesin põnevuse ja sagedase muigega. Julgen arvata, et ladusasse kirjandusliku vormi valatud välisteenituse lähiajalugu kõnetab teisigi sihtgruppe. Hea töö on tehtud, kuid vastavasisulist materjali jagub veel küllaga. Juhul kui pseudonüümi taha varjuv endine kolleeg ei kirjuta esimesele osale järge, siis teeb seda keegi teine ja mine tea, kas just positiivses võtmes.
