RAAMATUKATKEND: Raymond Chandler „Pikk hüvastijätt“
Katkend:
1
Kui ma Terry Lennoxit esimest korda nägin, istus ta joobnult „Dancersi” restorani terrassi juures Rolls-Royce Silver Wraithis. Parklateener oli auto kohale toonud ja hoidis ikka veel ust lahti, sest Terry Lennoxi vasak jalg rippus autost välja, nagu oleks ta ära unustanud, et see tal küljes on. Lennoxi nägu oli noor, kuid tema juuksed olid lumivalged. Silmadest võis aru saada, et ta on maani täis, aga muidu nägi ta välja nagu iga teine korralik noor õhtuülikonnas mees, kes on liiga palju raha kulutanud kohas, mis ainult selleks ja mitte mingiks muuks otstarbeks üldse olemas ongi.
Tema kõrval istus tütarlaps. Tütarlapse juustel oli kaunis tumepunane läige ja huultel unelev naeratus ning õlgadel sininaarits, mille kõrval Rolls-Royce nägi välja peaaegu nagu iga teine auto. Kuid mitte päris. See ei ole lihtsalt võimalik.
Teener oli tavaline rohmakavõitu tegelane valges kuues, mille rinnaesisele oli punasega tikitud restorani nimi. Tal hakkas hing täis saama.
„Kuulge, härra,” ütles ta ärritatud toonil, „kas te võiksite oma jala autosse tõmmata, et ma saaksin ukse nagu kinni panna? Või pean ma selle päris lahti tegema, et te saaksite välja kukkuda?”
Tütarlaps heitis teenrile pilgu, mis oleks pidanud mehel vähemalt nelja tolli võrra seljast välja tungima. See ei häirinud teenrit karvavõrdki. „Dancersi” restoranis käib sedasorti rahvas, kes võtab sult igasugused illusioonid selle kohta, mida hulk ülearust raha isiksusega teha võib.
Parkimisplatsile sahises madal välismaine võidusõiduauto ning sellest väljus mees, kes süütas armatuurlaua tulesüütajaga pika sigareti. Mees kandis nööpideta ruudulist särki, jalas olid tal kollased püksid ja ratsasaapad. Ta kõndis viirukipilvi levitades minema, vaevumata Rolls-Royce’i poole vaatamagi. Tõenäoliselt pidas ta seda labaseks. Terrassile viiva trepi juures ta peatus, et monoklit silma torgata.
Tütarlaps ütles armsalt ja võluva õhinaga: „Mul on suurepärane idee, kallis. Me võiksime taksoga sinu juurde sõita ja su lahtise auto välja tuua. Öö on nagu loodud selleks, et teha üks sõit mööda rannikut Montecitoni. Ma tunnen seal kedagi, kes kavatseb ujumisbasseini ääres pidu korraldada.”
Valgejuukseline poiss lausus viisakalt: „Hirmus kahju, aga mul ei ole seda autot. Olin sunnitud ta maha müüma.” Tema hääle ja artikulatsiooni järgi poleks võinud küll arvata, et ta on joonud midagi apelsinimahlast kangemat.
„Maha müüma, kallis? Mida sa sellega öelda tahad?” Tütarlaps nihutas end istmel eemale, ent tema hääletoon nihkus veel palju kaugemale.
„Tahan öelda, et olin selleks sunnitud,” ütles noormees. „Et toiduraha saada.”
„Ah soo.” Nüüd poleks tütarlapse suus isegi jäätis sulama hakanud.
Selleks ajaks oli parklateenril valgepäisest noormehest selge pilt – too kuulus väikese sissetulekuga klassi ja temaga võis ka sellele vastavalt ümber käia. „Kuule, viinanina,” ütles ta, „ma pean auto ära viima. Näeme mõni teine kord jälle – võib-olla.”
Ta laskis ukse pärani vajuda. Joobnu libises otsekohe istmelt maha ning maandus tagumikkupidi sillutisel. Ma siis astusin ligi ja panin käed külge. Minu arust on joodikutega sekeldama hakkamine alati viga. Isegi kui ta sind tunneb ja sa talle meeldid, võib ikka juhtuda, et ta võtab kätte ja annab sulle vastu hambaid. Haarasin mehel kaenla alt kinni ning upitasin ta jalule.
„Suur tänu teile,” ütles ta viisakalt.
Tütarlaps libistas end rooli taha. „Ta läheb nii pagana inglaslikuks, kui ta täis on,” ütles ta roostevabast terasest häälega. „Aitäh, et te ta kinni püüdsite.”
„Ma tõstan ta tagaistmele,” ütlesin.
„Mul on hirmus kahju. Ma jään kohtumisele hiljaks.” Ta lülitas starteri sisse ja Rolls hakkas ettepoole libisema. „Ta on lihtsalt üks hulkuv koer,” lisas tütarlaps jaheda naeratusega. „Võib-olla leiate talle kodu. Teda on õpetatud puhtust pidama – enam-vähem.”
Ja Rolls sahises mööda sissesõiduteed Sunset Boulevard’ile, pööras paremale ning oligi läinud. Vahtisin talle järele, kuni parklateener tagasi tuli. Hoidsin ikka alles meest püsti ning nüüd viibis ta sügavas unes.
„Noh, nii võib ju ka teha,” ütlesin valgekuuele.
„Kindel see,” sõnas ta küüniliselt. „Milleks niisuguseid asju joodiku peale raisata? Kõik need kumerused ja puha.”
„Kas sa tunned seda meest?”
„Kuulsin, et tots nimetas teda Terryks. Muud ei tea ma temast tuhkagi. Aga ma olen siin olnud ainult kaks nädalat.”
„Ole hea, too mu auto siia.” Andsin talle pileti.
Selleks ajaks, kui ta mu Oldsmobile’iga kohale jõudis, oli mul tunne, nagu tassiksin kotitäit tina. Valgekuub aitas mehe eesistmele panna. Kutt avas ühe silma, tänas meid ja jäi uuesti magama.
„See on kõige viisakam joodik, keda ma kunagi näinud olen,” sõnasin valgekuuele.
„Neid on igas suuruses, igasuguste kommete ja kujuga,” ütles ta. „Ja kõik nad on pätid. Paistab, et sellele siin on kunagi plastiline operatsioon tehtud.”
„Jah.” Andsin talle dollari ja ta tänas. Plastilise operatsiooni suhtes oli tal õigus. Mu vastse sõbra parem näopool oli tardunud ja valkjas ning seda lõhestasid peened kitsad armid. Armide kohal nahk läikis. Plastiline operatsioon, ja pealegi üsna põhjalik.
„Mida te kavatsete temaga teha?”
„Viin enda juurde koju ja katsun ta niipalju kaineks saada, et saaksin teada, kus ta elab.”
Valgekuub irvitas. „Okei, poisu. Mina teie asemel lükkaksin ta lihtsalt rentslisse ja paneksin ajama. Need lakkekrantsid teevad inimestele ainult palju tüli, asja ees, teist taga. Mul on selle jaoks oma filosoofia. Tänapäeval on konkurents nii kõva ja peab jõudu säästma, et suudaks end täbaras olukorras kaitsta.”
„Ma näen, et sul on see hästi õnnestunud,” ütlesin ma.
Ta näis segadusse sattuvat ja hakkas siis vihaseks saama, kuid selleks ajaks olin ma juba autos ja sõitsin.
Osalt oli tal muidugi õigus. Terry Lennox tõi mulle palju pahandust kaela. Aga eks mul ole juba niisugune töö.
Tol aastal elasin Laurel Canyoni kandis Yucca avenüü äärses majas. Maja oli väike, ehitatud umbtänavasse vastu künkanõlva, ja selle ukseni viis pikk punapuidust trepp ning teispool teed asus eukalüptisalu. Maja oli möbleeritud ning kuulus naisele, kes oli mõneks ajaks Idahosse oma lesestunud tütre juurde elama läinud. Üür oli odav, osalt sellepärast, et omanik tahtis jätta endale võimalust ette teatamata tagasi tulla, ja osalt trepi tõttu. Naine oli vanaks jäänud ega jõudnud sealt enam iga kord üles ronida.
Suutsin joobnu kuidagiviisi trepist üles upitada. Ta tahtis kangesti aidata, aga jalad olid tal nagu kummist ning ta jäi pidevalt keset andekspaluvat lauset magama. Sain ukse lukust lahti, tirisin ta sisse, panin pikale kušetile lamama, viskasin vaiba peale ja lasksin tal uuesti uinuda. Mõnda aega norskas ta nagu delfiin. Siis ärkas ta järsku üles ja tahtis vannituppa minna. Kui ta tagasi tuli, vaatas ta mind silmi pilutades pinevalt ja tahtis teada, kus põrgu kohas ta on. Ütlesin. Tema ütles, et ta nimi on Terry Lennox ja et ta elab ühes Westwoodi korteris ja et keegi teda kodus ei oota. Tema hääl oli selge ja ta ei pudistanud sõnu.
Ta arvas, et tass musta kohvi kuluks ära. Kui ma selle tõin, rüüpas ta ettevaatlikult, hoides alustassi otse tassi all.
„Kuidas see juhtus, et ma siin olen?” küsis ta ringi vaadates.
„Te kustusite „Dancersi” restorani juures Rollsis ära. Sõbratar jättis teid maha.”
„Täpselt,” ütles ta. „Tal oli kahtlemata õigus nii toimida.”
„Kas te olete inglane?”
„Olen seal elanud. Ma ei sündinud seal. Kui ma võiksin takso kutsuda, kaoksin teil tülist ära.”
„Auto ootab juba.”
Allaminekuga sai ta ise hakkama. Teel Westwoodi ei rääkinud ta kuigi palju, ainult et see oli minust väga lahke ja ta vabandab, et nii palju tüli tegi. Ta oli seda tõenäoliselt nii paljudele inimestele ja nii tihti öelnud, et see tuli tal juba automaatselt.
Tema korter oli väike ja umbne ja ebaisikuline. Justkui oleks ta alles täna õhtupoolikul sisse kolinud. Kõva rohelise diivani ees kohvilaual seisid pooltühi viskipudel ja kausis sulanud jää ning kolm tühja soodaveepudelit, kaks klaasi ja klaasist tuhatoos, mis oli kuhjaga täis huulepulgajälgedega ja ilma nendeta konisid. Toas polnud ühtki fotot ega mingisuguseid isiklikke esemeid. See võinuks olla hotellituba, mis on üüritud kohtumiseks või hüvastijätuks või jutuajamiseks paari klaasikese juures või ka voodis aelemiseks. Tuba ei näinud üldse nii välja, nagu elaks seal keegi.
Terry pakkus mulle juua. Ütlesin aitäh, kuid keeldusin. Kui ma ära tulin, tänas ta mind veel kord, kuid mitte nii, nagu oleksin ma tema pärast mäe otsa pidanud ronima, ega ka nii, nagu poleks mu abi üldse midagi tähendanud. Ta oli pisut hädine ja pisut häbelik, ent põrgulikult viisakas. Ta seisis avatud uksel, kuni automaatlift üles jõudis ja ma sisse astusin. Millest tahes tal ka puudu võis olla, aga headest kommetest küll mitte.
Tütarlast polnud ta enam maininud. Samuti mitte asjaolu, et tal ei olnud tööd ega mingeid väljavaateid, ega sedagi, et peaaegu tema viimane dollar oli kulunud „Dancersi restoranis arve maksmiseks, ja seda kõike mingi peenemat sorti vuhva pärast, kes ei võinud niigi kaua tema juures püsida, kuni oleks veendunud, et patrullautoga poisid teda kainerisse ei viska või mõni jõhkardist vargapoiss teda paljaks ei röövi ja kuhugi tühermaale ei vea.
Liftiga alla sõites tuli mul tahtmine üles tagasi minna ja Terrylt viskipudel ära võtta. Aga see polnud minu asi ja kasu pole sellest ka kunagi. Kui nad peavad oma viina saama, küll nad selleks siis alati võimaluse leiavad.
Sõitsin huuli närides koju. Peaksin justkui vintske vend olema, kuid tolles sellis oli midagi, mille vastu ei saanud. Ma ei teadnud, mis see on, kui ehk vahest tema valged juuksed ja armiline nägu, selge hääl ja viisakus. Võib-olla sellest piisas. Polnud mingit põhjust, miks ma oleksin pidanud teda veel kohtama. Ta oli ainult üks hulkuv koer, nagu tütarlaps oli öelnud.
Lugu jätkub Raymond Chandleri raamatus „Pikk hüvastijätt“
Vaata ka: http://raamat.epl.ee/leht/12
