„Mulle imponeerib ratsaspordi juures inimese ja looma suhe, see kontakt ja siirus, mis on hobusega suheldes – hobune ei oska nägusid teha, bluffida, olla irooniline, sarkastiline või salakaval,” räägib hobusesõber. Noored on tal aga südame peal seepärast, et ratsatrenn kasvatab ka inimest, mitte ainult sportlast. Muus trennis käies võib tossud või reketi nurka visata, kui tuju pole, aga hobusega sellist varianti ei ole. „Kui sa käid ratsutamistrennis, siis sul on seitse päeva nädalas vaja kellegi eest hoolitseda, pole tähtsust, kas sajab pussnuge või tuju on halb,” märgib Marti. See kasvatab noortes vastutustunnet, kohusetunnet ja õiget suhtumist ausasse vajalikku töösse, olgu või sita viskamine.

Ehkki Marti ise jõudis ratsutamise juurde juhuslikult ja täiskasvanuna, on ta ses vallas teinud kõike – trenni teinud ja võistelnud, ta on olnud Eesti ratsaspordi liidu juhatuse liige, tütre Sandra Liisi ratsaspordi juurde toonud ja Ruila tallid maailmakaardile viinud. Marti on ka üks neljast rahvusvahelise kategooria kohtunikust Eestis.

Martile kuulub ka kuus hobust, kellest kolm nädala pärast Tallinn International Horse Show’l starti lähevad. Võistlustel oma hobuste sõite vaadata on kindlalt üks ratsahobuse omanike emotsionaalsetest suursündmustest. Marti sõnul on tore omakorda omanikke kõrvalt vaadata, kui nende hobused parasjagu võistlevad – kes hüppab igat hüpet kaasa, kes keerab tähtsatel hetkedel selja, sest ei suuda vaadata. „Emotsionaalne seos on suur," tunnistab mees.

Loe homsest laupäevalehest LP, milleks inimestele hobused, kuidas ratsahobuste äri käib ja milles ratsasportlased tegelikult võistlevad.