Reformierakondlane: ajakirjandus kui ühiskonna valvekoer, kes vorsti peale saba liputab?
Läks vaja üht aastat, kaht Eesti Ekspressi ajakirjanikku (Tarmo Vahter ja Sulev Vedler, sügav kummardus siinkohal nende erapooletusele ja julgusele) ning otsekohest peaministrit, et saaks nähtavaks see, kuidas tõest väänati vale – kas mitte selleks, et varjata üksmeelselt sotside sahkerdusi või vargusi (varjatavad rahasummad olid sadu kordi suuremad kui need, mida uuriti)?
Ebamugav tõde
Meikari ülesanne võis täiesti seisneda Odessa laadapoisi triki etendamises. Enne kui kõva häälega paha haisu lased, näita taevasse ja hüüa: „Vaata, mis imelik lind seal lendab!” Kümnete meestega tehtud läbiotsimiste varjus (Keskerakonna puhul oli küsimus viiesajas euros) oli mujal samal ajal huugama pandud kümned tuhanded. Oli selge, et neid tuleb varjata. Eks siis aeg aita unustada. Savisaare väiksed reklaaminipid on selle sulitsemise taustal haledad kaarditrikid. Niisiis: väga halb lugu oli lehemeestele teada ja oli ka motiive selleks, et see lugu ja teadmine avalikkuse eest ära peita.
Ekspressi ajakirjanik Sulev Vedler tunnistas, et sotside ekspeasekretäri Tõnu Kõivu rahavargusest kirjutades astus ta teadlikult vastu riskile saada külge Andrus Ansipi kannupoisi silt. Ajakirjanik pidas tõde siiski kõige olulisemaks ja oli üks nendest, kellele kutse-eetika ja tõsise töömehe nimi on hetkemugavusest ja –hirmudest tähtsam.
Kuid mitte kõik tema kolleegid ei armasta tõde sama palju. Kuidas saakski, kui päevapoliitika käsud on teistsugused ja „Tõe ja õiguse” II köidet ei ole ajakirjanike koolitustes sees. Ekspressist selgus nimelt üks kohutavalt kohutav fakt: peale politsei ja prokuratuuri teadis tippsotsi pattudest juba mitu kuud enne meid üks Eesti suur ajakirjandusväljaanne, kes talle omase tagasihoidlikkusega nimetab ennast meie ajakirjanduse lipulaevaks. Traditsioone jätkates otsustas väljaanne seda fakti varjata, üllitades samal ajal enam-vähem ette teada olevat valet. Kardan, et nad pole tulnud selle pealegi, et näiteks vabandust paluda või lubada enam mitte kunagi niimoodi teha. Nii ei tea „ajakirjanduse lipulaeva” lugejad, et nende abiga loodud kuvand korruptiivsest ja olematust ämmast on Ekspressi poolt näidatu põhjal lihtsalt följeton, kirjandusliku fantaasia sünnitis, Kihva Värdi laadis vestelugu. Ämm oli igati olemas, aus, rääkis tõtt ja zeitung oli see, kes tõest tsirkuse tegi.
Vihaga tähelepanu mujale
Väljaandeks, kellest jutt, on niisiis tänaseks uued omanikud saanud Postimees. (Uusi omanikke kiidab ajaleht ise riigiraadios taevani – kelle kalamarja sa sööd, selle laulu sa laulad.) Sama Postimees, kus sotside esimees Sven Mikser 2012. aasta novembris kuulutas: „Eesti on vajunud sügavasse poliitilisse kriisi, millest ainsaks väljapääsuks on erakorraliste valimiste korraldamine.” Mikser sai tookord innustust sellessamas Postimehes pool aastat varem ja asjaosaliste kommentaarideta ilmunud ulmeloost, mille alusel algatati uurimine Reformierakonna väidetava annetuste korra rikkumise kohta.
Parteikontor otsiti kiirelt läbi, kuulati üle 60 inimest, avati 82 inimese pangasaladus, kuulati telefone pealt, jälitati riigikogu liikmeid füüsiliselt, võeti kaasa inimeste isiklik ja tööalane kirjavahetus. Novembriks oli uurimine lõpule jõudnud. Pettunud staarmeikari valikulised mõttekäigud ei leidnud mingit kinnitust, vastupidi, prokurör ütles, et uurimine on lõpetatud, deklareerides selgelt, et süüd ei ole.
Samal ajal kui sotside osalusel korraldati ahastusharta trükkimist ja meeleavaldusi, teadis Postimehe toimetaja Peep Pahv ja ilmselt ka peatoimetaja, et sotside asjad on päriselt ka halvad. Otsustati vaikida. (Pahv on muidu spordihuviline inimene. Seda imelikum, et ta on dopingu poolt… Ebaseaduslik raha on samasugune doping nagu ebaseaduslik tablett.)
Lootus, et Reformierakonna vastu üles keerutatud viha hoiab inimeste tähelepanu mujal, osutus edukaks. Samal ajal kui inimesed vaatasid paremale, jalutati vasakul läbi toa elevandiga, koormaks triatloni liidust varastatud raha. Tee viis õkva sotside kontorisse.
Faktid on lihtsad ja külmad. Tõnu Kõiv, sotside ekspeasekretär, varastas triatloni liidust 42 000 eurot. Sama suurusjärgu summa, mis ilmus hiljuti välja sotside teises pooleli olevas skandaalis. Meil ei ole vastuseid nende kampaaniavassimisele. Osa valetamist võeti omaks, aga tahaks teada, kuidas on ülejäänuga.
Tõnu Kõiv ja tema vend annetasid sama ajal sotsidele kumbki 5000 eurot. Kas president Ilves, kes aasta tagasi algatas Jääkeldri, teadis sotside rahastamisskandaalist? Kui teadis, siis miks ei jõudnud selle juhtumi käsitlus Jääkeldrisse ja miks Postimehe ajakirjanikud sellest ei kirjutanud, kuigi teadsid väga hästi? Hullem olnuks, kui Ilves sellest ei teadnud. Kui president ei tea, mis toimub isegi tema enda koduerakonnas, siis… Just Toomas Hendrik Ilvest nimetas Tõnu Kõiv 2007. aastal Äripäevas ilmunud intervjuus oma eeskujuks. Vahva on teada, et Kõiv oli sotside peasekretär täpipealt sel ajal, kui Ilves oli sotsiaaldemokraatide esimees.
Kas on võimalik selline seos: sotside rahastamise alus oli väga suur vargus, millest teadis üks konkreetne ajaleht, ja et tõesti suur lugu erakonna vargusega rahastamise (ja muude tempude – näiteks reklaamiraha kohta valetamise) kohta välja ei imbuks, oli tarvis üles bluffida üks teine lugu Reformierakonna rahastamise kohta?
Neljanda võimu (muide, õige tõlge oleks „seisuse”) juhtidel ei tohi erapooletuse ja ajakirjanduseetikaga olla samasugune suhe kui Tõnu Kõivu annetusega, mis võis tulla varastatud rahast ja oli piisavalt suur, et jääda erakonnakaaslase juhitavas erakondade rahastamise kontrolli komisjonis tähelepanuta.
Ajakirjandust nimetatakse sageli põlastavalt ühiskonna valvekoeraks, kuid mis saab siis, kui ta seda ongi ning haugub krantsi kombel korraliku inimese peale ja vargale liputab truult saba, kui see vorstijupikest näitab? Nii on vähemalt osaliselt olnud viimasel aastal.
Olen ajakirjaniku ja kolumnisti tööd teinud viimased 40 aastat ja kolmes keeles. Arvan end olevat mingil määral tsunftis seespool. Kuid mitte iga hinna eest. Olen muutnud oma vaateid, aga vastik on vaadata, et neid saab lihtsalt müüa. „Tõde ja õigus” on paks raamat ja nõuab pingutust, „Eesti ajakirjanduseetika koodeks” on õhuke.
