Märt Rask homses LP-s: õnnelikud on need, kes saavad elatud õiguskaitseorganitega suhtlemata

"Siinkohal tahan öelda neile, kes meil riigis uljaid regionaalpoliitilisi plaane teevad, et tulge minu juurde õige konsultatsioonile. Olen kokku arvestanud, et kogu ametiaja jooksul istusin ma ühe aasta ekstratöötunnid Tallinn-Tartu trassil autoroolis," ütleb Märt Rask rõhutatult.

Kas see on ratsionaalne? Kui nüüd viiakse erinevate ametite osakondi üle Eesti, inimesed aga oma elukohti ei muuda - see on ju meeletu ressursi raiskamine. Tundub küll ilus, aga mida see tähendab maksumaksja jaoks? Nende inimeste produktiivsus kannatab lõppkokkuvõttes.

Kui aga teie üheksa aastat kestnud ametiaeg inimlikus mõõtmes ja lühidalt kokku võtta, siis kuidas see kõlab?

Tulin koju, et Marile rääkida. Aga ta oli juba raadiost kuulnud ja saanud oma veerand tundi asja üle mõelda ja siis Mari ütles: “Mul on ülikool läbi, Tartuga ei seo mind enam mitte miski, head teed!” Sellega oli otsustatud, et tema oma tööd ja elukohta ei vaheta. Nii hakkasin käima Tallinnast Tartusse tööle ja tagasi.

Miks just teist sai riigikohtu esimees?
Saatus oli selline - ühel hetkel tehti mulle selgeks, et selline on mu valik. Kutsuti presidendi juurde ja ma lubasin mõelda. (Naerab.) Tegelikult oli see valikute ahel, sest ühelt poolt oli pärast Uno Lõhmuse lahkumist see koht vaba ja teisalt polnud president Rüütlil tekkinud olukorras kiirustades kandidaadi leidmine sugugi lihtne. Kokkuvõtteks võib ehk öelda, et olen lihtsalt sattunud õigel ajal olema kohtades, kus selliseid otsuseid tehti.
Aga millestki sellisest unistada - ma ei osanud 2004 aastani, mil mind riigikohtu esimehe ametisse nimetati, mõeldagi sellele, veel vähem unistada. Ka ministriks saada ei ole ma kunagi osanud tahta.
* * *
Vestlusele kulunud kolme tunni jooksul on Raskid maakodus ja õues korraga liikvel ja hääles justkui kaks Märti - üks veel vaimselt riigikohtuga tugevalt seotud ja teine juba taamal terendavast pensionipõlvest rõõmu tundev mees.

"Minu kohta on öeldud, et olen terava keelega, ja et pigem rõõmsa olekuga inimene. Ju nii on, sest püüan paljusid asju ja situatsioone läbi huumoriprisma lahendada. Mis aga reeglina ei õnnestu ja siis ma üritan seda parandada järgmise naljaga ja siis läheb see veel hullemini metsa. Siis tunnistan, et näe, püüdsin nalja teha, aga ebaõnnestunult. Iroonia kõrgem vorm on ju eneseiroonia. See on võimalus ka vestluspartneril tuju tõsta," seletab äsja riigikohtu esimehe kohalt priiks saanud Märt Rask ja istub oma maakodus suure toa põrandale, et fotograaf Tiit Blaat saaks kena suure portree klõpsutada. "Paneme selle pildi allkirjaks "töötu siiras naeratus"," muheleb Rask.

Kohtumise lõpuks on mees kõik ära rääkinud, nii ausalt kui mälu kannab.

Siis teeb ta ühe elektroonilise piibuseansi ja astub läbi aia sauna poole - "põranda valamisega tuleks veel enne nädalavahetust ju ühele poole saada..."

Pikk portreelugu Märt Raskist on lugemiseks valmis juba homme, laupäevalehes LP.