Homme laupäevalehes LP: 102-aastase ärimehe eduvalem

“See oli ilmasõja aegu, kui ühel päeval kuulsin kedagi hüüdmas “maroozina, maroozina”. Need oli tatarlased. Isa kõnetas meest.

Veidi rääkinud, võttis võõras ja pistis paberist keeratud tuutusse ümmarguse külma maiustuse. See oli mu esimene jäätis.” meenutab 102-aastane Evald Rooma kohtumist, mis andis mehele uue nime - Onu Eskimo ja märgistas terve sajandi kestnud elutee.

Päikeselisel pärastlõunal Tartus Annelinnas Evaldiga kohtudes olen ärevil, sest nii eaka inimesega naljalt ei trehva. Evaldki olevat elevil, sest daamide seltskonna ootel on ta hommikul habet ajanud ja sobivama rõiva selga sättinud. Nüüd sirutab ta ise veel voodis pikutades tulija poole terekäe ning hoiab pika viivu ja vaatab silma. Mehe näiliselt nii kondised kämblad on suured, soojad ja pehmed.

Ühtäkki lööb seni vaid naeratanud nägu särama ja Evald ajab end püsti: “Oh heldeke, täna te võtate minuga ühe pitsi konjakit, eks? Saate ju võtta? Ma siis pakun teile ka, kui tohib, mu daam!”

Selgub, et terve ja pika elu saladus olevatki õigel põhjusel ja seltskonnas tõstetud pits. “Minu peres ei ole viin kunagi pahandust teinud ja ma ei ole kunagi purjus olnud. Sest klaasikest-paar tõsteti ainult hea tervise ja hea äriõnne peale. Ja seda kõike on mul elus jagunudki,” kinnitab härra Evald ja hõikab teise tuppa: “Heljukene…” Naine hõikab vastu, et ta käib vaatamas, kas naabrimees on kodus. Ei ole. Nii paneb Evald hoopis meile, kahele naisele oma käed ümber kaela ja me tõstame pikka kasvu kõhetu, pooleldi halvatud legendi püsti.

“Ma olen ju kakstuhat aastat vana … aga ikka tahaks laua ligi, muidu olen nagu teise klassi vagunis siin,” viskab Evald nalja ja sätib visalt samme suure toa suunas.

Pikemalt saad lugeda juba homsest laupäevalehest LP