RAAMATUKATKEND: Wilkie Collins "Kuukivi"
4. PEATÜKK
Ma palun väga vabandust, et olen teid enda ja oma korvtooliga kinni pidanud. Tean ju küll, et unine vanamees päikesepaistelises tagaõues pole just huvitav teema. Kuid kõik asjad tuleb kirja panna nende õigel kohal, nii nagu nad tegelikult juhtusid, ja te peate, ärge pange pahaks, natuke aega veel koos minuga lonkima, oodates mister Franklin Blake’i saabumist veidi hiljem.
Enne kui ma jõudsin pärast oma tütre Penelope lahkumist uuesti tukkuma jääda, segas mind taldrikute ja vaagnate klõbin peretoas, mis tähendas, et lõuna oli valmis. Kuna mina sõin oma elutoas, siis ei olnud mul teenijate lõunaga muud tegemist, kui et soovisin neile kõigile head isu, ja seejärel seadsin end uuesti oma toolis mõnusasti istuma. Sirutasin just parasjagu jalgu, kui uksest tormas välja jällegi üks naisterahvas. Seekord mitte mu tütar, vaid ainult köögitüdruk Nancy. Jäin tema teele risti ette, ja kui ta palus, et ma teda mööda laseksin, märkasin, et ta mossitab. See on asi, mida mina kui teenijaspere valitseja põhimõtteliselt kunagi ei lase sündida, ilma et ma põhjuse järele ei päriks.
„Mispärast sa oma lõunasöögile selja keerad?” küsisin ma. „Mis siis lahti on, Nancy?”
Nancy püüdis vastamata minust mööda trügida, mispeale ma püsti tõusin ja tal kõrvast kinni võtsin. Ta on kena pontsakas piigake ja mul on kombeks sellisel viisil välja näidata, et tüdruk on mulle isiklikult meeltmööda.
„Noh, mis on lahti?” küsisin ma veel kord.
„Rosanna jääb jälle lõunale hiljaks,” vastas Nancy. „Ja mind saadeti talle järele. Selles majas langeb kõik raske töö minu õlgadele. Laske mind lahti, mister Betteredge!”
Siin Rosanna nime all mainitud isik oli meie teine toatüdruk. Kuna ma tundsin tema vastu mõningat haletsust (peagi saate teada, miks) ja nägin Nancy näost, et ta kutsuks oma kaasteenijat sööma karmimate sõnadega, kui antud olukorras vajalik, siis turgatas mulle pähe, et mul pole midagi erilist teha ja ma võiksin sama hästi ise minna ja Rosanna koju kutsuda, tehes talle märkuse, et ta edaspidi täpne oleks – märkuse, mida ta minu poolt võtaks kindlasti vastu hea tahtega.
„Kus Rosanna on?” küsisin.
„Muidugi liivarannal!” vastas Nancy pead kuklasse heites. „Tal oli hommikul jälle üks minestushoog ning ta palus luba välja minna ja natuke värsket õhku hingata. Ma kohe ei või teda kannatada!”
„Mine tagasi oma lõunasöögi juurde, tüdruk,” laususin ma. „Mina võin teda kannatada ja ma toon ta koju.”
Nancy (kellel on hea isu) paistis rahul olevat. Kui ta rahul on, siis näeb ta kena välja. Kui ta kena välja näeb, siis kõditan ma teda lõua alt. See pole amoraalsus, vaid lihtsalt niisugune harjumus.
Hüva, võtsin oma kepi ja asusin liivaranna poole teele.
Ei! See ei lähe, et ma juba teele asun. Mul on kahju teid ikka jälle kinni pidada, aga te peate tõesti veel ära kuulama liivaranna loo ja ka Rosanna loo – seda sellepärast, et lugu teemandist puudutab neid mõlemaid lähedalt. Kui väga ma püüan oma looga ilma vahepeatusteta edasi minna ja kui halvasti see mul õnnestub! Kuid paraku kerkivad isikud ja asjad selles elus nii kiuslikult esile ja otsekui nõuavad, et neist räägitaks. Katsugem end sellest võimalikult vähe häirida lasta ja võimalikult kiiresti teha, ning ma luban teile, et oleme peagi keset mõistatust!
Rosanna (kui eelistada inimest asjale, mis on ju ainult kõige tavalisem viisakus) oli ainus uus teenija meie majas. Umbes neli kuud enne seda aega, millest ma kirjutan, käis armuline proua Londonis ja külastas ka parandusmaja – kavatsusega päästa mõnd õnnetut naist pärast vanglast vabanemist halbade elukommete küüsi tagasi langemast. Selle asutuse matroon, nähes, et mu perenaine tema hoolealuste vastu huvi tunneb, juhtis tähelepanu ühele Rosanna Spearmani nimelisele tüdrukule ning jutustas ühe ülimalt õnnetu loo, mille kordamiseks siinkohal mul südant ei jätku, sest ma ei taha ennast, veel vähem teid, ilmaaegu kurvaks teha. Igatahes lõpuks oli Rosanna Spearmanist varas saanud, ja kuna ta ei kuulunud nende hulka, kes Citys kompaniisid moodustavad ja ühelt inimeselt röövimise asemel tuhandetelt röövivad, siis läks ta kohtu alla, millele järgnesid vangla ja parandusmaja. Matrooni arvamus Rosannast (hoolimata sellest, mis too oli teinud) kõlas, et tegemist on ühe juhusega tuhandest ja et tüdruk vajab ainult võimalust tõestamiseks, et ta väärib ükskõik millise kristliku naisterahva osavõtlikkust. Armuline proua (kui üldse on olemas kristlikke naisterahvaid, siis tema seda on) ütles seepeale parandusmaja matroonile: „Rosanna Spearman saab oma võimaluse minu teenistuses.” Nädala pärast tuli Rosanna Spearman meie majapidamisse teiseks toatüdrukuks.
Peale miss Racheli ja minu ei räägitud tütarlapse lugu majas ühelegi hingelisele. Proua, kes mulle seda au osutas ja minuga enamikus asjades nõu pidas, arutas minuga ka Rosanna küsimust. Kuna ma viimasel ajal olin suuresti omaks võtnud söör Johni kombe prouaga alati nõusse jääda, siis jäin kõigest südamest nõusse ka Rosanna Spearmani asjas.
Paremat võimalust, kui sellele meie vaesele tütarlapsele anti, poleks saanud ühelegi tüdrukule osaks langeda. Ükski teenija ei saanud talle tema varasemat elu nina alla hõõruda, sest keegi neist ei teadnud, milline see oli olnud. Tal oli nagu teistelgi oma palk ja omad vabadused, ning aeg-ajalt lausus proua talle omavahel julgustuseks mõne sõbraliku sõna. Pean ütlema, et vastutasuks näitas ta end igati talle osakssaanud lahke kohtlemise väärilisena. Kuigi ta polnud kaugeltki tugev ja vahetevahel vaevasid teda juba mainitud minestushood, tegi ta oma tööd vaguralt ja kaebamata, tegi seda hoolikalt ja tegi seda hästi. Millegipärast aga ei leidnud ta teiste naisteenijate seast sõpru, välja arvatud mu tütar Penelope – tema oli Rosanna vastu alati lahke, kuigi südamesõbrannadeks ei saanud nad kunagi.
Ma ei tea küll öelda, millega see tüdruk teisi teenijaid solvas. Päris kindlasti ei olnud tal mingit erilist ilu, mis oleks teistes võinud kadedust äratada; ta oli kõige ilutum naine majas, ja lisaks oli tal veel see õnnetus, et üks õlg oli kõrgem kui teine. Arvan, et teenijad panid talle peamiselt pahaks tema vaikimist ja kalduvust üksindusele. Vabal ajal ta luges või tegi näputööd, sellal kui teised keelt peksid. Ja kui oli tema kord välja minna, siis üheksal juhul kümnest pani ta vaikselt kübara pähe ning tegi oma jalutuskäigu üksi. Ta ei tülitsenud kunagi, ei solvunud kunagi; ta ainult hoidis visalt ning viisakalt enda ja teiste vahel teatud distantsi. Lisagem veel, et kuigi ta polnud ilus, oli tema juures midagi sellist, mis toatüdrukuametiga kokku ei käinud – midagi daamilikku. See võis kõlada tema hääles või paista tema näost. Kõik, mis ma võin öelda, on see, et teised naised tabasid selle tema majjatuleku esimesel päeval otsemaid ära ja ütlesid (mis oli täiesti ülekohtune), et Rosanna Spearman ajab nina püsti.
Nüüd, kus ma olen jutustanud Rosanna loo, tuleb mul veel osutada ühele selle kummalise tüdruku paljudest isevärki kommetest, et jõuda järgmiseks liivaranna loo juurde.
Meie maja paikneb Yorkshire’i kõrgel rannal, üsna mere lähedal. Kõikjal meie ümber, igas suunas peale ühe, on kaunid paigad jalutamiseks. Selles ühes suunas, pean ütlema, on küll kõle minna. Veerand miili pikkuselt kulgeb tee läbi kurbliku kuuseistandiku ja viib lõpuks madalate pankade vahelt meie ranna kõige näotuma ning üksildasema lahesopi äärde.
Liivaluited ulatuvad siin mereni ja lõpevad kahe kivise maasäärega, mis sirutuvad teineteise vastas merre, kuni nad lõpuks vee alla kaovad. Ühte kutsutakse Põhjasääreks ja teist Lõunasääreks. Teatud aastaaegadel liigub nende kahe maasääre vahel edasi-tagasi Yorkshire’i ranniku kõige kohutavam vesiliiv. Tõusu hakul toimub selle mülka tundmatuis sügavikes midagi, mis paneb kogu vesiliiva pinna väga iseäralikul viisil vabisema ja värisema, nii et meie kandi rahvas ongi sellele paigale Vabiseva Liiva nime andnud. Umbes poole miili kaugusel kaldast, peaaegu lahe suus asuv suur leetseljak murrab ulgumerelt tulevate lainete jõu. Talvel ja suvel, kui tõusuvesi üle vesiliiva voolab, näib, nagu jätaks meri lained leetseljaku taha, sest ta veeretab oma veed sujuvalt kerkides lahte ning katab vesiliiva hääletult. Võin teile öelda, et see on tõesti üksildane ja õudne paik! Ükski paat ei söanda kunagi sellesse lahte sõuda. Ükski laps meie kalurikülast, mida kutsutakse Kajakalõukaks, ei tule siia kunagi mängima. Mulle tundub, et isegi linnud taeva all hoiavad Vabisevast Liivast võimalikult kaugele. Et üks noor naine, kes võiks valida tosina meeldiva raja vahel ja leiaks igal ajal jalutuskaaslasi, kui ta vaid ütleks: „Tulge!”, eelistab vabal ajal just seda paika ja istub või teeb näputööd või loeb siin ihuüksinda, see käib tõesti lihtsalt üle mõistuse. Seletage seda, kuidas tahate, kuid ometi on tõsi, et nimelt siin armastas Rosanna Spearman jalutada, kui mitte arvestada neid paari korda, kus ta läks Kajakalõukasse vaatama oma siitkandi ainsat sõpra, kellest tuleb peagi rohkem juttu. Tõsi on ka see, et mina seadsin end nüüd minekule sellesama koha poole, et tütarlast lõunale kutsuda – ja seega oleme õnnelikult endisesse punkti tagasi jõudnud ning võime jälle otse liivaranna poole teele asuda.
Kuuseistandikus ei näinud ma tüdrukust mingit märki. Kui ma aga luidete vahelt rannale välja jõudsin, siis seal ta oligi oma väikese õlgkübara ja lihtsa halli mantliga, mida ta alati kandis, et oma moonutatud õlga niivõrd kui võimalik varjata – seal ta seisiski ihuüksi ning silmitses vesiliiva ja merd.
Kui ma tema juurde jõudsin, võpatas ta ning pööras pea kõrvale. Kuna minu pilgu vältimine oli veel üks asi, mida ma teenijaspere valitsejana põhimõtteliselt ei lase sündida ilma põhjust pärimata, siis pöörasin ta näoga enda poole ja nägin, et ta nutab. Mu täpiline taskurätt – üks kuuest iludusest, mis armuline proua on mulle kinkinud – oli taskus käepärast. Võtsin selle välja ning ütlesin Rosannale: „Tule, kullake, ja istu minuga koos siia rannanõlvale. Kõigepealt pühin su silmad kuivaks ja siis võtan endale julguse pärida, miks sa nutad.”
Kui te minuvanuseks saate, siis leiate, et rannanõlvale mahaistumine on palju aeganõudvam tegevus, kui te praegu arvata oskate. Selleks ajaks, kui ma olin end istuma seadnud, oli Rosanna ise oma silmad kuivatanud – minu taskurätist palju viletsama, odavast batistist rätikesega. Ta oli väga vaikse ja väga õnnetu moega, kuid istus nagu kuulekas tüdruk kunagi minu kõrvale, nagu ma olin käskinud. Kui tahate naisterahvast kõige kiiremini lohutada, siis võtke ta oma põlvele istuma. Mõtlesin sellele kuldsele reeglile. Kuid paraku, Rosanna ei olnud Nancy, ja see’p see häda oligi!
„Räägi mulle nüüd, kullake,” ütlesin ma, „miks sa nutad.”
„Läinud aastate pärast, mister Betteredge,” vastas Rosanna vaikselt. „Mõnikord meenub mulle ikka veel endine elu.”
„Mis sa nüüd, mu tüdruk,” laususin mina, „sinu endine elu on maha kustutatud. Miks sa ei suuda seda unustada?”
Lugu jätkub Wilkie Collinsi raamatus "Kuukivi"
Vaata ka: http://raamat.epl.ee/raamat/6
