Ärge arvake, et jumal on teid hüljanud! Et jumal ei tea, kuidas te seal maa peal valimiskampaania all kannatate ja ägate! Jumal teab seda väga hästi ja ma kuulutan teile: tõesti, tõesti, see hirmus aeg saab kohe läbi! Ülemiste vanake läheb tagasi põrgusse, invaliid Priit Kutser paraneb nagu imeväel ja ükski valimislubadus ei täitu, sest minu võimas käsi on teie pea kohal ja kaitseb teid kõige halva eest! Aamen!
Nüüd aga hoopis teisel teemal. Ehkki ma ise olen inimese loonud ning peaksin teda läbi ja lõhki tundma, suudab mõni isend mind siiski vahel üllatada. Piiskop Põder helistas mulle neil päevil, oli kangesti õhevil ja teatas, et on leidnud tulusa otsa, kus liiguvad suured summad.
„Ei või olla!” imestasin mina. „Sul pole ju kunagi ärimehe soont olnud, elad ikka almustest ja vabadussamba ette asetatud lillepärgade müügist, kust see praktiline meel sul siis nüüd korraga välja kargas?”
„Ma käisin Valgas Jaani kirikus vaipa õnnistamas,” seletas Põder. „Igavene pikk vaip oli ja kangesti keerdus ja kortsus, ateistide musti jalajälgi paksult täis. Mitu tundi nägin vaeva, muudkui õnnistasin ja õnnistasin, laulsin ja vehkisin ristiga, aga pärast oli vaip kohe palju kenam! Teenisin selle eest kena kopika ja hakkasin siis mõtlema, et kui teekski sellise vaiba õnnistamise firma. Helistaks kodudesse, et halloo, proua, siin evangeelsest luteri kirikust tülitatakse, ega te ei soovi oma vaipa õnnistada. Töö kiire ja korralik, kõik deemonid saavad põrandakattest välja aetud. Peale selle võin vaipa ka ristida ja armulauale võtta. Mis sa arvad, Issand? Sellise teenuse järele võiks koduperenaiste hulgas nõudlust olla küll.”
„See pole tõesti paha plaan!” nõustusin mina. „Tee proovi! Koduperenaised on enamasti lollid ja neid sa võid lüpsta päris kerge vaevaga. Ja muide, kui vanamoor väidab, et tal polegi vaipa, siis ära sellepärast veel loobu, ütle, et sa õnnistad parketti, linoleumi ja vakstut kah.”
„Väga hea, mu Issand!” rõõmustas piiskop. „Äkki ma ütlen koguni nii: õnnistan ka dušikardinaid?!”
„Jah, see sobib samuti,” kiitsin ma takka. „Ainult ühte pea meeles: ära ahneks mine! Õnnista vaipu punkt kella viieni, mitte kauem!”
„Miks nii?” imestas Põder. „Ma võin vabalt ületunde teha.”
„Usu mind, ära tee!” hoiatasin mina. „Pärast kahetsed.”
Olin oma sulase üle tõesti rõõmus. Väike lisasissetulek kulub alati marjaks ära! Noh, aga inimlikul ahnusel pole muidugi piire ja nii läks ka seekord ilus plaan lörri.
Õhtul hilja helistas Põder mulle uuesti. Sedapuhku polnud tema hommikusest kuraasist enam grammigi järel.
„Armas Issand,” pobises ta vaevu mõistetavalt. „Sul oli õigus, ma poleks pidanud peale kella viit töötama. Aga Saatan eksitas, raha pimestas…”
„Oh sa vaene loll! Eks ole, mees tuli koju?”
„Jah. Mina just õnnistasin ühe kena proua esikuvaipa, kui mees uksest sisse astus. Küsis: kes see on? Prouakene seletas, et vaibaõnnistaja. Aga mees haaras mul seepeale kraest kinni ja käratas: meil on tolmuimeja olemas, tee, et sa kaod! Ja viskas mu pea ees trepist alla. Lõualuus on nüüd vist mõra. Kui ma issameiet loen, siis purihammaste all kangesti krigiseb.”
„Piiskop, piiskop, ma ju hoiatasin! Sedasorti mustas äris tuleb alati enne vehkat teha, kui mees töölt koju tuleb!”
„Jah, mu Issand! Teinekord olen targem.”
