RAAMATUKATKEND: Rex Stout "Uksekell helises"

Seltskonnadaam palkab endale appi Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini, et tulla toime tülikate FBI agentidega. Ootamatult avastavad Wolfe ja Archie, et uurimisalusteks kujunevad ka nemad ise: neid kuulatakse pealt, jälgitakse ja ähvardatakse. Niisugust asja aga ei kavatse Wolfe kannatada ja asub ise rünnakule. FBI hoidis reaalses elus silma peal ka Rex Stoutil, kuna pidas kirjaniku vaateid kahtlaseks. /// Raamatus on 156 lehekülge. Teos on müügil koos laupäevalehega LP 26.10 - 01.11. Vaata müügikohti http://raamat.epl.ee

1

Kuna see oli otsustav tegur, võin ju ka selle kirjeldamisest alustada. See oli roosa pabeririba, kolm tolli lai ja seitse tolli pikk, ja seal oli öeldud, et New Yorgi Esimene Riigipank peab maksma Nero Wolfe’ile ükssada tuhat ja 00/100 dollarit. Alla kirjutanud Rachel Bruner. See oli Wolfe’i laual, kuhu mrs. Bruner oli selle asetanud. Ja kui see oli tehtud, istus mrs. Bruner uuesti punasesse nahktugitooli.

Ta oli saabunud mõni minut pärast kuut ja olnud siin juba pool tundi. Kuna tema sekretär oli meiega telefoni teel kokku leppinud kõigest kolm tundi varem, polnud andmete kogumiseks kuigi palju aega, kuid siiski rohkem kui küllalt lese jaoks, kes oli pärinud Lloyd Bruneri varanduse. Vähemalt kaheksa mitmest tosinast majast, mis Bruner talle pärandas, olid kõrgemad kui kaheteistkümnekorruselised, ja ühte neist võis näha üle linna igalt poolt – nii põhjast, idast, lõunast kui ka läänest. Tegelikult poleks vaja olnud muud teha kui helistada „Gazette’i” toimetusse Lon Cohenile ja küsida, kas tal on kellestki Bruneri-nimelisest kompromiteerivaid andmeid; kuid ma helistasin paari teise kohta – ühele meie panga asepresidendile ja Nathaniel Parkerile, advokaadile. Ma ei saanud midagi teada, vahest ainult niipaljukest, et asepresident ütles: „On... üks naljakas fakt...” ja jäi vait.
Ma küsisin, mis asi.

Paus. „Õieti mitte midagi. Mister Abernathy, meie president, sai talt ühe raamatu...”
„Mis raamat see oli?”
„See... mul on meelest läinud. Te ehk vabandate mind, mister Goodwin. Mul on väga kiire.”

Niisiis, sel hetkel, kui avasin uksekella peale Lääne Kolmekümne Viiendal tänaval vana liivakivist maja ukse, lasksin mrs. Bruneri sisse ja juhatasin ta kabinetti, ei teadnud ma temast muud, kui et ta saatis ühele mehele raamatu. Seejärel, kui ta oli punasesse nahktugitooli istunud, panin tema sooblinahkse kasuka, mis oli vähemalt niisama kallis nagu see, mille eest üks minu sõber oli maksnud kaheksateist tuhat, diivanile, istusin ise laua taha ja silmitsesin teda. Ta oli liiga lühike ja liiga täidlane, et teda oleks saanud elegantseks nimetada, ehkki ta helepruun villane kleit oli Diori juurest; ja ta nägu oli liiga ümmargune; kuid mustjaspruunidel silmadel polnud vigagi, kui ta Wolfe’ile otsa vaatas ja küsis, kas ta peab ütlema, kes ta on.

Wolfe’i pilk ei väljendanud vähimatki vaimustust. Häda oli selles, et uus aasta oli just alanud ning kõik märgid näitasid, et ta peab tööle hakkama. Novembris ja detsembris, kui ta oli juba maksukategoorias, mis oleks võtnud igast lisasissetulekust kolm neljandikku, varematel aegadel enamgi, oleks teenistusest keeldumine olnud peaaegu automaatne, kuid jaanuaris oli lugu teine – ja oli viies jaanuar, ja see naine oli püstirikas. Wolfe’ile see ei meeldinud. „Mister Goodwin nimetas teie nime,” ütles ta jahedalt, „ja ma loen ajalehti.”

Mrs. Bruner noogutas. „Ma tean seda. Ma tean teist üldse palju, ja seepärast ma olengi siin. Ma tahan, et te teeksite midagi, mida keegi teine maa peal ei suuda. Te loete ka raamatuid. Kas olete lugenud raamatut, mille pealkiri on „Kõigile tundmatu FBI”?”

„Jah.”
„Siis pole mul vaja sellest pikemalt rääkida. Kas ta jättis teile mingi mulje?”
„Jah.”
„Soodsa?”
„Jah.”
„Taevas, küll te olete napisõnaline!”
„Ma vastasin teie küsimustele, madam.”
„Ma tean. Ka mina võin olla napisõnaline. Mind see raamat vapustas. Vapustas nii tõsiselt, et ma ostsin kümme tuhat eksemplari ja saatsin üle kogu maa laiali.”
„Või nii.” Wolfe’i kulmud kerkisid kaheksandiku tolli võrra.

„Jah. Saatsin valitsuse liikmetele, Ülemkohtu liikmetele, kõikide osariikide kuberneridele, kõigile senaatoritele ja saadikutekoja liikmetele, osariikide seadusandlike kogude liikmetele, ajalehtede ning ajakirjade kirjastajatele ja toimetajatele, firmade ja pankade juhatajatele, ringhäälingutuusadele ja raadiomeestele, ajakirjanikele, ringkonnaprokuröridele, haridustegelastele ja teistele – ah jaa, ka politseiülematele. Kas ma pean seletama, miks ma seda tegin?”
„Mulle küll mitte.”

Mrs. Bruneri mustjaspruunid silmad hakkasid välkuma. „Mulle ei meeldi teie toon. Ma tahan, et te teeksite midagi, ja ma maksan teile maksimumi, rohkem kui maksimumi, maksimumi ei olegi, aga pole mõtet jätkata, kui te ei... Te ütlesite, et raamat jättis teile soodsa mulje. Kas nõus­tute autori arvamusega FBI-st?”
„Väikese reservatsiooniga, jah.”
„Ka J. Edgar Hooverist? ”
„Jah.”

„Siis see ei üllataks teid, kui kuulete, et mind päeval ja ööl jälitatakse, õigem oleks vist öelda „nuhitakse”. Ka minu poega, tütart ja minu sekretäri, samuti minu venda. Mu telefoni­kõnesid kuulatakse pealt ja mu poeg arvab, et ka tema omi – ta on abielus ja tal on omaette korter. Mitut „Bruner Corporationi” töötajat on üle kuu­latud. See asub kahel korrusel Bruneri majas ja seal on üle saja töötaja. Kas see üllatab teid?”

„Ei,” ühmas Wolfe. „Kas saatsite koos raamatutega ka kirja?”
„Ei, kirja mitte. Ainult oma visiitkaardi paari sõnaga.”
„Siis ei tohiks see teid üllatada.”
„Siiski, see üllatab. See üllatas. Ma pole kongresmen ega mingi toimetaja ega raadiomees ega ülikooliprofessor, kes ei või oma töökohta kaotada. Kas see suurusehull arvab, et ta mulle midagi teha saab?”
„Nonoh! Ta ju teebki.”

„Ei. Ta ainult häirib mind. Mõningaid minu lähedasi tuttavaid ja sõpru kuulatakse üle – diskreetselt muidugi, viisakate vabandustega muidugi. See algas kahe nädala eest. Minu arvates hakati mu telefone pealt kuulama kümne päeva eest. Mu advokaadid ütlevad, et seda ei saa takistada, kuid nad kaaluvad veel asja. Nad kuuluvad New Yorgi suurimasse ja parimasse firmasse, ja isegi nemad kardavad FBI-d! Nad mõistavad mind hukka, nad leiavad, et raamatu saatmine oli „donkihhotlik” ja „kaalutlemata” tegu. Mul on ükskõik, mis nad ütlevad. Kui ma lugesin seda raamatut, olin maruvihane. Ma helistasin kirjastajatele ja nad saatsid ühe mehe minu juurde ja see ütles, et nad pole kahtkümmend tuhandet eksemplarigi maha müünud. Ja seda maal, kus elab ligi kakssada miljonit inimest, kellest kakskümmend kuus miljonit hääletas Goldwateri poolt! Ma mõtlesin neid omal kulul reklaamida, aga siis otsustasin, et parem on raamatuid levitada, ja ma sain nad neljakümneprotsendilise hinnaalandusega.” Ta sõrmed klammerdusid ümber tooli käetugede. „Ta häirib nüüd mind, ja ma tahan teda takistada. Ma tahan, et teie takistaksite teda.”

Wolfe raputas pead. „Hullumeelsus.”
Missis Bruner haaras oma küünarnuki juurest laualt pruuni nahkridiküli, tegi selle lahti, võttis sealt tšekiraamatu ja sulepea, avas kiirustamata tšekiraamatu ja kirjutas laual, esiteks tšekikontsule, jällegi kiirustamata. Läbimõeldult. Ta rebis tšeki raamatust välja, tõusis, pani tšeki Wolfe’i lauale ja istus tagasi tugitooli. „See viiskümmend tuhat dollarit,” ütles ta, „on ainult käsiraha. Ma ütlesin, et maksimumi ei ole.”

Wolfe ei heitnud tšekile pilkugi. „Madam,” ütles ta, „ma ei ole imetegija ega lollpea. Kui teid jälitatakse, siis jälitati teid ka siiatulekul ja oletatakse, et te tulite mind palkama. Arvatavasti on juba kohal teinegi mees, kes hakkab seda maja valvama. Kui mitte, siis alustatakse seda niipea, kui nad mingil moel märku saavad, et olin selline eesel, et võtsin teie pakkumise vastu.” Ta pööras pead. „Archie. Kui palju neil New Yorgis agente on?”

„Oh. . .” Ma ajasin huuled torru. „Ma ei tea, võib-olla kakssada. Neid tuleb ja läheb.”
Wolfe pöördus jälle mrs. Bruneri poole: „Mul on üks. Mister Goodwin. Mina ise ei lahku töö asjus kunagi majast. See oleks...”

„Teil on Saul Panzer ja Fred Durkin ja Orrie Cather.”
Tavaliselt oleks niisugune nimede mahavuristamine Wolfe’i puudutanud, nüüd aga mitte. „Ma ei saa neilt riskimist nõuda,” ütles ta. „Ma ei looda, et ka mister Goodwin riskiks. Igatahes oleks see asjatu ja alp. Teie ütlete: „Takistage teda.” Ja arvate, et ma võtangi enda peale ülesande sundida FBI-d lõpetama teie tagakiusamist?”
„Jah.”
„Kuidas?”
„Ma ei tea.”
„Mina ka mitte.” Ta raputas pead. „Ei, madam. Omad vitsad peksavad teid. Ma ei ütle, et ma mõistaksin raamatute saatmise hukka, aga ma olen advokaatidega nõus, et see oli donkihhotlik tegu. Don Quijote kannatas oma hädad ära, ja seda tuleb ka teil teha. Nad ei jätka seda igavesti, ja nagu te ise ütlete, teie pole kongresmen ega tööori, kellel oleks koht kaotada. Aga ärge levitage enam raamatuid.”

Mrs. Bruner hammustas huulde. „Ma arvasin, et teie ei karda kedagi ega midagi.”
„Kardan? Ma võin hoiduda lollustest, ilma et ma kardaksin.”
„Ma ütlesin, et keegi teine maa peal ei suudaks seda teha.”
„Siis te olete omadega pigis.”

Ta haaras oma käekoti ja avas selle, võttis tšekiraamatu ja sulepea välja, kirjutas jälle, esiteks kontsule nagu ennegi, astus laua juurde, võttis esimese tšeki ja pani selle asemele uue ning istus tagasi tugitooli.

„See sada tuhat dollarit,” ütles ta, „on lihtsalt käsi­raha. Ma katan kõik kulud. Kui teil on edu, siis on teie honorar, mille te ise määrate, lisaks käsirahale. Kui teil ei vea, jääb teile see sada tuhat.”
Wolfe kummardus tšekki võtma, uuris seda hoolega, nõjatus jälle tagasi ja sulges silmad. Teadsin, et ta kaalus asja. Mitte ülesannet: see oli hullumeelsus, nagu ta oli öelnud; ta silme ees seisis meeldiv fakt: sada tuhat viiendal jaanuaril taskus tähendab seda, et ta ei vaja ega võta min­git tööd terve talve jooksul, ka mitte kevadel ega suvel. Ta võib läbi lugeda sada raamatut ja kasvatada tuhat orhideed. Paradiis. Ta suunurk tõusis, tema puhul oli see ülenäonaeratus. Ta mõnules. See oli nõusolek pooleks minutiks, sest inimesel on õigus unistada, aga kui terve minut täis sai, köhatasin ma valjusti.
Ta avas silmad ja ajas end sirgu. „Archie? On sul ettepanekuid?”

Seega oli ta sööta näkanud. Võis arvata, et ta seob end, vähemalt osaliselt, ja seda ei tohtinud sündida. Parim tee seda ära hoida oli naine kähku minema toimetada.
„Mitte nii ülepeakaela,” ütlesin. „Ja mitte ettepanekuid. Mul on märkus. Sa ütlesid, et kui teda jälitatakse, siis jälitati teda ka siiatulekul, aga kui ta telefonikõnesid pealt kuulatakse, siis polnud neil vajagi jälitamisega vaeva näha, sest nad kuulsid, kuidas sekretär meiega aja kokku leppis.”
Wolfe kortsutas kulmu. „Ja see maja on valve all.”
„Väga võimalik. Võib-olla polegi asjad nii halvad, kui missis Bruner arvab. Muidugi, vaevalt et ta sihilikult liialdab, aga...”

---

Lugu jätkub Rex Stouti raamatus „Uksekell helises”.
Vaata ka: http://raamat.epl.ee/raamat/7