RAAMATUKATKEND: Frederick Forsyth „Kobra”
Esimene peatükk
Teismeline poiss oli üksinda suremas. Kellelgi polnud sellest aimu ja keegi poleks sellest hoolinudki. Tema narkootikumidest näritud luukerena kõhn keha lamas haisval madratsil ühe mahajäetud maja räpases toas. See agulimaja oli osa läbikukkunud elamuehitusprojektist Anacostias, Washingtoni äärelinnas, mille üle linn mingit uhkust ei tundnud ja kus ei nähtud iial turiste.
Kui poiss olekski teadnud, et tema surm käivitab suure sõja, poleks ta sellest õieti arugi saanud ega sellest hoolinud. Sest narkootikumid mõjuvad noorele ajule just nii. Need hävitavad selle.
See hilissuvine õhtusöök Valges Majas oli tavaliste presidendi juures korraldatavate üritustega võrreldes väike. Pärast eesruumis maitstud jooke istus lauda kõigest kakskümmend inimest, kes moodustasid kümme paari, kusjuures kaheksateistkümnele neist jättis võimalus seal viibida sügava mulje.
Üheksa inimest olid vabatahtlikud, kes töötasid välissõdade veteranide ametkonnas ja hoolitsesid mis tahes väeliigi mundrit kandnud kunagiste sõjaväelaste hea käekäigu eest.
Aastale 2010 eelnenud viimased üheksa aastat olid toonud juurde tohutu hulga mehi ja ka mõned naised, kes tulid Iraagist või Afganistanist tagasi haavatuna või traumeerituna. Vägede ülemjuhatajana soovis president tänada üheksat külalist selle eest, mis nad olid suutnud korda saata. Nii kutsutigi nad koos abikaasadega lõunale ruumi, kus kunagi lõunastas legendaarne Abraham Lincoln. Neile tehti siseruumides ringkäik, mida juhtis esimene leedi ise, ja nüüd olid nad ülemteenri valvsa pilgu all pandud istuma ning ootama, millal serveeritakse suppi. Just siis tekkis pisut piinlik hetk: üks vanem ettekandja hakkas ühtäkki nutma.
Ta ei toonud kuuldavale ühtki heli, aga supitirin tema käes hakkas värisema. Esimene leedi oli ümmarguse laua kaugemas osas. Ta tõstis pilgu külaliselt, keda parajasti teenindati, ning nägi, et mööda ettekandja nägu voolavad vaikselt pisarad.
Ülemteener, kellel ei jäänud märkamata midagi, mis võis presidenti häirida, tabas esimese leedi pilgu ja suundus vaikselt, aga kiiresti teisele poole lauda. Ta noogutas käskivalt lähedalolevale kelnerile, et too võtaks tirina, enne kui juhtub õnnetus, ja juhtis eaka naise toidukambrisse ja kööki viiva pöördukse juurde. Kui nad olid silmist kadunud, tupsutas esimene leedi salvrätiga suud, sosistas oma vasakul käel istuvale erukindralile vabanduse, tõusis ja järgnes neile.
Ettekandja istus nüüd toidukambris, tema õlad vappusid ja ta pomises: „Palun vabandust! Palun väga vabandust!” Ülemteenri näoilme näitas, et ta pole just andestavas meeleolus. Presidendi nähes ei tohi keegi nõrkust välja näidata.
Esimene leedi viipas mehele, et too läheks tagasi supi serveerimist jälgima. Siis kummardus ta lähemale nutvale naisele, kes pühkis põlleservaga silmi ja pomises ikka veel vabandusi.
Vastuseks paarile sõbralikule küsimusele andis ettekandja Maybelle oma ootamatule vääratusele seletuse. Politsei oli leidnud surnuna tema ainsa pojapoja, poisi, keda ta oli kasvatanud sellest saadik, kui toona kuueaastase lapse isa kaotas üheksa aasta eest Maailma Kaubanduskeskuse rusudes elu.
Politseinikud olid teatanud talle kohtumeditsiinieksperdi öeldud surma põhjuse ja seletanud, et laip ootab linna surnukambris äraviimist.
Nii siis lohutasidki USA esimene leedi ja vanaldane ettekandja, kes mõlemad pärinesid orjadest, teineteist toidukambri nurgas, samal ajal kui ainult mõne jala kaugusel nendest arendasid silmapaistvaimad välissõdade veteranide eest hoolitsejad supi ning röstleiva juures kõrgelennulist vestlust.
Äsjasest vahejuhtumist toidu juures ei räägitud ja alles siis, kui president asus kaks tundi hiljem oma eluruumides smokingit seljast võtma, esitas ta oodatud küsimuse.
Veel viis tundi hiljem, peaaegu täiesti pimedas magamistoas, mida valgustas ainult läbi kuulikindla klaasi ja kardina vahelt sisse immitsev Washingtoni valgustuse kuma, sai esimene leedi aru, et mees tema kõrval ei maga.
President oli üles kasvanud põhiliselt vanaema hoole all. Ta teadis tolle poisi ja tema vanaema lähedasi suhteid ja pidas neid väga oluliseks. Ja ehkki ta oli harjunud varakult tõusma ja hoidma end järjekindla võimlemisega vormis, ei suutnud ta uinuda. Ta lamas pimeduses ja mõtles.
Ta oli juba otsustanud, et seda viieteistaastast noorukit, ükskõik missugune ta ka polnud, ei aeta vaestele mõeldud hauda, vaid ta maetakse väärikalt korralikule kalmistule. Aga nii noore ja vaesest, ent korralikust perest pärit noore inimese surma põhjus ei andnud talle rahu.
Kell oli juba kolm läbi, kui president heitis oma pikad peenikesed jalad voodist välja ja sirutas käe hommikumantli järele. Kõrvalt kuuldus unine küsimus: „Kuhu sa lähed?” Mees vastas: „Mul ei lähe kuigi kaua!”, sõlmis vöö kinni ja tatsas riietusruumi.
Ta tõstis kuuldetoru ja sai vastuse paari sekundi pärast. Kui valves olev telefonist oligi sel öisel tunnil, mil inimvaim on madalseisus, unine, siis ei näidanud ta seda kuidagi välja. Tema vastus oli selge ja innukas.
„Jah, härra president.”
Märgutuli juhtpuldil ütles talle täpselt, kes helistab. Juhtme teises otsas pidi Chicagost pärit mees isegi pärast siin elatud kaht aastat ikka ja jälle endale meenutama, et ta võib saada ühenduse igaühega ükskõik mis ajal ööl või päeval, tarvitseb ainult seda küsida.
„Palun ühendage mind narkoagentuuri direktoriga, olgu ta siis kodus või ükskõik kus,” sõnas president. Telefonisti hääles ei olnud vähimatki üllatuse nooti. Kui sa oled See Mees ja soovid vahetada viisakusi Mongoolia presidendiga, saab see ka tehtud.
„Kohe ühendan,” lausus noor naine kusagil kaugel all sideruumis. Ta klõbistas kiiresti arvuti klaviatuuril. Elektrivool tegi oma töö, ja tulikirjas nimi lõi tablool helendama. Päring eritelefonide loetelust tõi ekraanile kümme numbrit. See telefon asus nägusas linnamajas Georgetownis. Telefonist valis numbri ja jäi ootama. Pärast kümnendat helinat vastas unine hääl.
„President soovib teiega rääkida, sir,” ütles telefonist. Keskealine ametimees sai unisusest väga kiiresti võitu. Siis ühendas telefonist föderaalse narkoagentuuri ehk ametlikus keeles narkootikumide vastu võitlemise ameti juhi Valge Maja ülakorrusel asuva toaga. Ta ei jäänud pealt kuulama. Tuluke andis talle märku, kui meestel on jutt räägitud ja ta võib ühenduse katkestada.
„Vabandust, et tülitan niisugusel tunnil,” lausus president. Talle kinnitati otsekohe, et sellest pole mingit tüli. „Mul on vaja mõningat informatsiooni, võib-olla ka nõuannet. Kas saaksite tulla hommikul minu juurde? Kell üheksa Ovaalkabinetis?”
Üksnes viisakus kujundas lause küsimuseks. Presidendid jagavad korraldusi. Talle kinnitati, et narkoagentuuri direktor on kell üheksa Ovaalkabinetis. President asetas toru hargile ja läks tagasi voodisse. Viimaks tuli ka uni.
Elegantses punastest tellistest majas Georgetownis läideti magamistoas valgus, kui direktor küsis oma lokirullidega ja hämmeldunud naiselt, mida pagan see peaks tähendama. Tähtsal riigiametnikul, kelle kõrgeim ülemus ajas isiklikult öösel kell kolm üles, ei jäänud üle muud kui oletada, et midagi on halvasti. Võib-olla väga halvasti. Direktor ei läinudki tagasi magama, vaid suundus alla kööki, et teha mahla ja kohvi ning tõsiselt mures olla.
Atlandi kohale tõusis koiduvalgus. Süngel, hallil ja vihmast piitsutatud merel Põhja-Saksamaal Cuxhaveni lähistel võttis kaubalaev „San Cristobal” pardale lootsi. Kapten José-Maria Vargas oli roolis ja loots tema kõrval jagas vaiksel häälel juhtnööre. Räägiti inglise keeles, mis on üldkasutatav keel nii õhus kui ka merel. „San Cristobal” tegi pöörde ja suundus Elbe suudmesse viivale laevateele. Kuuskümmend miili veel, ja laev jõuab Hamburgi, Euroopa suurimasse jõesadamasse.
30 000-tonnise veeväljasurvega „San Cristobal” oli Panama lipu all sõitev segalastilaev. Eespool kaptenisilda, kus kaks meest otsisid pimedusest sügavat laevateed tähistavaid poisid, seisid rida-realt terasest merekonteinerid.
Laevateki alla oli konteinereid paigutatud kaheksasse kihti, tekile veel neli kihti. Piki laeva mahtus vöörist kaptenisillani neliteist rida konteinereid ning laev oli nii lai, et sinna oli võimalik paigutada külg külje kõrvale kaheksa konteinerit.
Laeva paberitest võis lugeda, et see on alustanud sõitu Maracaibost Venezuelas ja suundunud siis itta, et täiendada lasti veel kaheksakümne konteineritäie banaanidega Surinami pealinnas ja ainsas sadamas Paramaribos. Aga paberitest ei selgunud, et üks nendest viimati nimetatud konteineritest oli väga eriline, sest selles oli peale banaanide veel muudki kaupa.
See muu kaup oli toimetatud vana ja väsinud Transalli kaubalennukiga, mis oli ostetud väga odavalt Lõuna-Aafrika Vabariigist, ühest Colombia kauges kolkas asuvast hacienda’st üle Venezuela ja Guyana Surinami samuti kusagil kaugel kolkas paiknevasse banaaniistandusse.
Vana kaubalennuki toodud kaup laaditi seejärel tellise mõõtu pakkidena merekonteineri kõige tagumisse otsa. Pakid paigutati tihedalt külgseinast külgseinani ja põrandast laeni. Kui neid oli laaditud seitse kihti, keevitati pakkide ette uus tagasein, mis seejärel puhastati liivapritsiga ja värviti üle koos konteineri ülejäänud sisemusega. Alles seejärel riputati raamidele rohelised, veel küpsemata banaanid, mis jäid sinna jahedasse, aga mitte külma kogu teekonnaks Euroopasse.
Mürisevad platvormveokid olid vedanud ekspordiks mõeldud konteinerid rannikule, kus need laaditi „San Cristobali” tekile, nii et kogu laeva kandevõime oli ära kasutatud. Siis andis alus otsad lahti ja võttis suuna Euroopasse.
Kapten Vargas, läbi ja lõhki aus meremees, kes ei teadnud laevas olevast lisakaubast midagi, oli Hamburgis käinud varemgi, aga imetles ikka veel selle suurust ja vägevust. Vana hansalinn kujutas enesest mitte üht, vaid kaht linna. Üks linn oli see, kus Alsteri lisajõgede ääres elasid inimesed, ja teine oli sadamalinn Euroopa mandriosa suurima merekonteinerite sadamaga.
