RAAMATUKATKEND: Alexander McCall Smith "Esimene daamide detektiiviagentuur"
Esimene peatükk: PAPA
Proua Ramotswel oli Aafrikas detektiiviagentuur, otse Kgale mäe jalamil. Agentuurile kuulus järgmine vara: väike valge mikrobuss, kaks lauda, kaks tooli, telefon ja vana kirjutusmasin. Lisaks nendele asjadele oli agentuuril teekann, milles proua Ramotswe – Botswana ainus naissoost eradetektiiv – keetis rooibose teed. Ja kolm kruusi – üks talle endale, üks tema sekretärile ning üks kliendile. Mida muud võiks ühel detektiiviagentuuril veel tarvis olla? Detektiiviagentuurid põhinevad inimlikul vaistul ja nupukusel ning proua Ramotswel oli neid mõlemaid küllaga. Üheski varaloetelus selliseid asju aga muidugi ei mainita.
Kuid kõige selle kõrval oli seal ka vaade, mida ei saanud samuti üheski varaloetelus arvele võtta. Kuidas võikski taoline nimekiri kirjeldada seda vaatepilti, mida inimene proua Ramotswe uksest välja vaadates nägi? Maja ees seisis akaatsia, okkaline puu, mis hajusalt Kalahari laiu servi ääristab; hoiatavad suured valged okkad, mille kõrval paistsid oliivrohelised lehed ülihabrastena. Selle okstel võis mõnel hilisel pärastlõunal või hommikujaheduses märgata luurilindu, või pigem seda kuulda. Ja akaatsia taga, taamal, teisel pool tolmust teed, paistsid puude ja põõsastiku varjus linna katused; kaugel silmapiiril seisid aga keset kuuma sinist värelust mäed, mis meenutasid tohutuid fantastilisi termiidipesasid.
Kõik kutsusid teda proua Ramotsweks, kuigi kui inimesed oleksid tahtnud tema poole formaalselt pöörduda, siis oleksid nad kutsunud teda proua proua Ramotsweks. Nii tuleb kõnetada auväärset inimest, kuigi ta ise ei kasutanud seda vormi kunagi. Ja nii kutsuti teda alati proua Ramotsweks ja mitte Precious Ramotsweks, sest seda nime kasutasid vaid väga vähesed inimesed.
Ta oli hea detektiiv ja hea naine. Võiks öelda, et hea naine heal maal. Ta armastas oma maad, Botswanat, paika, kus valitses rahu, ja ta armastas Aafrikat, nende kõigi katsumuste pärast. Ma ei häbene nimetada ennast Aafrika patrioodiks, ütles proua Ramotswe. Ma armastan kõiki inimesi, kelle Jumal on loonud, kuid eriti oskan ma armastada neid inimesi, kes elavad siin. Nad on minu rahvas, minu vennad ja õed. Minu kohus on aidata neil lahendada nende elu varjatud muresid. Selleks olen ma kutsutud ja seatud.
Vabadel hetkedel, kui kiired asjad ei vajanud lahendamist ja kui kõik näisid palavusest uimastena, istus ta oma akaatsiapuu all. See oli istumiseks tolmune koht ja aeg-ajalt tulid kanad ja hakkasid tema jalge ümber nokkima, kuid samas oli see paik, mis näis soodustavat mõtlemist. Just siin mõtiskles proua Ramotswe asjade üle, mis argielu askelduste keskel nii kergelt kõrvale lükatakse.
Kõik, mõtles proua Ramotswe, oli varem midagi muud. Siin ma olen, ainus naissoost eradetektiiv terves Botswanas, ja istun oma detektiiviagentuuri ees. Kuid vaid mõne aasta eest polnud siin detektiiviagentuuri ja veel varem polnud siin isegi maju, olid ainult akaatsiapuud ja seal kaugemal vookles jõesäng ja sealpool, nii lähedal, laius Kalahari.
Neil aegadel polnud isegi Botswanat, oli ainult Betšuaanamaa Protektoraat ja enne seda olid Khama maa ning lõvid, kelle lakkasid sasis kuiv tuul. Aga vaata nüüd: detektiiviagentuur, siinsamas Gaborones, ja selle ees istun mina, paks naisdetektiiv, ja mõtisklen sellest, kuidas asi, mis on täna üks, saab homme millekski hoopis teiseks.
Proua Ramotswe asutas Esimese Daamide Detektiiviagentuuri oma isa veisekarja müügist saadud tuluga. Isale kuulus suur kari ja tal polnud teisi lapsi, ja nii läksid kõik lojused, kõik sada kaheksakümmend veist, kaasa arvatud valged brahmini pullid, kelle vanavanemad ta ise oli aretanud, tema tütrele. Veised viidi karjamaalt Mochudisse, kus nad lobisevate karjapoiste pilgu all keset tolmu maakleri saabumist ootasid.
Nad müüdi hea hinnaga, sest sel aastal oli jõudsalt vihma tulnud ning rohi oli lopsakas. Oleks see juhtunud aasta varem, kui suurem osa Lõuna-Aafrikast põua käes kuhtus, oleksid lood olnud hoopis teistsugused. Inimesed kõhklesid ja hoidsid oma veistest kümne küünega kinni, sest ilma veisteta olid sa alasti; teised, kes olid raskemas seisus, pidid aga müüma, sest vihmad olid aasta aasta järel tulemata jäänud ja nad vaatasid, kuidas loomad nende silme all aina lahjemaks ja lahjemaks muutusid. Proua Ramotswel oli hea meel, et tema isa haigus ei lasknud tal varem otsustada, sest nüüd olid hinnad tõusnud ja ootajate kannatlikkus sai hästi tasutud.
„Ma tahan, et sa rajaksid omaenda äri,” ütles isa talle surivoodil. „Nüüd saad sa veiste eest korraliku hinna. Müünad maha ja osta endale äri. Vahest lihakarn. Või pudelikauplus. Mida sa ise soovid.”
Tütar hoidis isa kätt ja vaatas selle mehe silmadesse, keda ta kõigist enam armastas, tema Papa, tema tark Papa, kelle kopsud olid kaevanduses tolmuga täitunud ja kes oli kasinalt elanud ja raha säästnud, et tema saaks hästi elada.
Tal oli raske läbi pisarate rääkida, kuid ta suutis öelda: „Ma asutan detektiiviagentuuri. Gaborones. Sellest saab terve Botswana kõige parem detektiiviagentuur. Esimene agentuur.”
Tema isa silmad läksid hetkeks pärani ja tundus, et ta üritas midagi öelda.
„Aga... aga...”
Aga ta suri enne, kui jõudis midagi enamat öelda ning proua Ramotswe langes tema rinnale ja nuttis kogu selle väärikuse, armastuse ja kannatuse pärast, mis ühes ta isaga hääbus.
Ta lasi valmistada eredates värvides sildi, mis seati üles Lobatse maantee äärde, kus see osutas väikese, äsja ostetud maja poole: ESIMENE DAAMIDE DETEKTIIVIAGENTUUR. KÕIGI ERAVIISILISTE PROBLEEMIDE JA UURIMISTE JAOKS. KÕIGILE OSAPOOLTELE RAHULOLU GARANTEERITUD. ERAPRAKSIS.
Agentuuri asutamine tekitas avalikkuses märkimisväärset huvi. Botswana Raadios tehti proua Ramotswega intervjuu, kus temalt tema enda arvates üsna ebaviisakalt päriti tema ametialaste volituste kohta, ning Botswana Newsis ilmus palju enam rahuldust pakkuvam artikkel, mis juhtis tähelepanu asjaolule, et ta oli kogu riigi ainus naiseradetektiiv. See artikkel lõigati välja, kopeeriti ning paigutati silmapaistvasse kohta väikesele tahvlile agentuuri eesukse kõrvale.
Pärast vaikset algust avastas ta üllatusega, et tema teenete järele valitses tähelepanuväärne nõudlus. Temalt paluti abi nii seoses kadumaläinud meestega, võimalike äripartnerite maksuvõimelisusega kui ka tööliste võimalike pettustega. Ja pea iga kord õnnestus tal hankida kliendile vähemalt mingisugust informatsiooni; vastasel juhul loobus ta töötasust, mis tähendas seda, et peaaegu ükski tema jutule tulnud klient ei lahkunud rahulolematuna. Ta avastas, et Botswana inimesed armastasid rääkida ja tema ameti tühipaljas mainimine kutsus esile tõelise teabevalingu kõige erinevamatel teemadel. Ta järeldas, et inimesed tundsid ennast eradetektiivi huvist meelitatuna ja see vallandaski nende keelepaelad. Nii juhtus ühe tema esimese kliendi, Happy Bapetsiga. Vaene Happy! Kaotada oma isa, seejärel ta uuesti leida, ja siis uuesti kaotada...
„Mul oli õnnelik elu,” ütles Happy Bapetsi. „Väga õnnelik elu. Siis juhtus see asi ja nüüd ei saa ma seda enam öelda.”
Proua Ramotswe vaatas oma klienti, rüübates samal ajal rooibose teed. Ta uskus, et kogu vajalik informatsioon inimese kohta on inimesele näkku kirjutatud. Ta küll ei uskunud, et inimpea kujul mingit tähtsust oleks – kuigi paljud selle arusaama külge siiski veel klammerdusid –, tuli pigem silmitseda näojooni ja ilmet üldiselt. Ja loomulikult silmi, need olid väga olulised. Silmad võimaldasid vaadata otse inimese sisemusse, tungida tema hinge, ja sellepärast kandsid midagi varjata soovivad inimesed ka siseruumides päikeseprille. Just neid tuli jälgida eriti tähelepanelikult.
Happy Bapetsi oli tarmukas, seda oli kohe näha. Tal oli ka vähe muresid – seda reetis asjaolu, et tema näos polnud kuigi palju kortse, peale naerukortsude muidugi. Nii et asi on meestes, mõtles proua Ramotswe. Mingi mees oli välja ilmunud ja kõik ära rikkunud, hävitanud oma halva käitumisega tema õnne.
„Las ma räägin kõigepealt natuke iseendast,” ütles Happy Bapetsi. „Ma olen pärit Maunist, see asub veidi mööda Okavangot ülesvoolu. Mu emal oli väike pood ja ma elasin koos temaga selle taga majas. Meil oli palju kanu ja me olime väga õnnelikud.
Mu ema ütles mulle, et mu Papa läks ära kaua aega tagasi, kui ma olin alles väike laps. Ta läks Bulawayosse tööle ja ei tulnud enam tagasi. Keegi – üks teine seal elanud tsvana – oli meile kirjutanud, et tema arvates on minu Papa surnud, aga ta polnud kindel. Ta ütles, et ta oli ühel päeval kedagi Mpilo haiglas vaatamas käinud ja oli mööda koridori kõndides näinud, kuidas kedagi kanderaamil palatist välja lükati ja et see surnud inimene oli paistnud väga minu Papa moodi. Aga ta polnud päris kindel.
Ja me otsustasime, et ta on tõenäoliselt surnud, kuid mu ema ei kurvastanud väga, sest Papa polnud talle kunagi eriti meeldinud. Ja mina muidugi ei mäletanudki teda, nii et ka minu jaoks polnud seal suurt vahet.
Ma läksin Maunis kooli, mida pidasid katoliku misjonärid. Üks neist avastas, et ma mõistan päris hästi aritmeetikat, ja ta nägi minu aitamisel kõvasti vaeva. Ta ütles, et ta pole kunagi kohanud tüdrukut, kes nii hästi arvutada oskab.
Küllap see oligi väga veider. Ma nägin numbriterida ja need lihtsalt jäid mulle meelde. Siis avastasin ma, et olin arvud peas kokku liitnud, ilma et oleksin sellele isegi mõelnud. See tuli väga lihtsalt – ma ei pidanud üldse vaeva nägema.
Ma sooritasin eksamid väga heade tulemustega ja läksin lõpuks Gaboronesse ning õppisin selgeks, kuidas olla raamatupidaja. Ka see oli minu jaoks väga lihtne; ma võisin vaadata tervet arvudega täidetud lehte ja sellest kohe aru saada. Ja järgmisel päeval olid mul kõik arvud täpselt meeles ja ma võisin need vajadusel üles kirjutada.
Ma sain pangas tööd ja üks ametikõrgendus järgnes teisele. Nüüd olen ma pearaamatupidaja esimene asetäitja ja enam kõrgemale ma vist tõusta ei saa, sest kõik mehed kardavad, et nad paistavad minu kõrval rumalana. Aga ma ei kurvasta. Ma saan väga head palka ja ma lõpetan kogu oma töö kella kolmeks pärastlõunal, mõnikord isegi varem. Pärast seda lähen ma poodidesse. Mul on kena nelja toaga maja ja ma olen väga õnnelik. Ma arvan, et on päris hea, kui sul on see kõik kolmekümne kaheksa aastaselt olemas.”
Proua Ramotswe naeratas. „See on väga huvitav. Teil on õigus. Te olete hästi hakkama saanud.”
„Mul on tõesti vedanud,” ütles Happy Bapetsi. „Aga siis juhtus see asi. Minu Papa tuli koju.”
Proua Ramotswe tõmbas hinge. Ta polnud seda oodanud, ta oli arvanud, et küsimus on meessõbras. Isad olid midagi hoopis muud.
Lugu jätkub Alexander McCall Smithi raamatus "Esimene daamide detektiiviagentuur"
Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/9
