Mihkel Raud homses laupäevalehes LP: teen nüüd kõik, et kauem elada!

Mihkel Raud (44) pole ammu enam pelgalt muusik, vaid omanimeline toode, kelle kirjutatud raamatutest esimene “Musta pori näkku” anti äsja välja ka Soomes ning kelle von Krahli teatris mängitud näidendit “Järgmine voor” tunnustati hiljuti nii Permis kui ka New Yorgis. Ja see on ülikõva sõna süvitsi teemaga tegelejate sõnulgi.

Kui Mihklil oleks juukseid, oleks need tänaseks juba hallid. Aga isegi hallpeana usuks suur osa eestlasi, et see vana on absoluutse ülbuse võrdkuju. Mihkel ei kavatsegi kellegi arvamust muuta, ehkki järgneva vestluse ajal pole ülbikust jälgegi. On hoopis ehe ja vahetu nautleja, kes tunnistab ausalt muuhulgas, et oskab temagi korralikult põdeda. Näiteks reedeti, kui neljapäevaõhtune “Kolmeraudne” pole läinud just nii nagu maksimalistist saatejuht on soovinud.

Ja ärevust tunneb elujanu kustutatud tagajärgedega poleeritud vasktorudest läbi veetud Mihkel samuti. Just nüüd, mil kuulatavaks on saanud Raua uhiuus looming, mille hinge ja omaks laulmine on lugude autori poolt säravaimaks eesti lauljatariks tituleeritud Lenna Kuurmaa võimuses. Plaat kannab nime “Teine” ja see sõna annab märkamatult ka meie vestlusele suuna. Sest Mihkel ja tema elu on muutunud... Nüüd teeb mees kõik, et kauem elada!

Sul on nii palju erinevaid rolle ja ameteid, kuidas sa ennast ja oma mõtteid fookuses hoiad?

Tegelikult väga halvasti. Tõesti. Mind on väga kerge eksitada. Vahel võivad täiesti süütud asjad mu endast täiesti välja ajada ja ma võin põhjuseta magedalt käituda. Näiteks kui keegi hakkab trammis sind välja laskmata kohe uksest sisse trügima, ma võin teda täiesti meelega müksata ja seda hetk hiljem põdeda… sest no mida see inimene siis nii väga tegi.

Fookusega on suuri probleeme - eriti kui on kiire ja ma pean suuri asju otsustama. Lähen närvi, sest ma lähen närvi - nii lihtne ongi. Kui ma saan aga näiteks klapid pähe panna või minna oma ruumi, siis saab kõik jälle korda.

Mõne jaoks on vaja rahustavat napsu. Kuid mitte sulle, sest alkohol on su mutta surunud. Nüüd ka uuesti pjedestaalile tõstnud ja Soomes esitleti äsja sinu debüütrmoaani tõlget. Joominegi ühendab me rahvaid. Kuidas aga hoida inimesi kainena?

Kui ma teaksin vastust, oleksin ma sellel alal. (paus)
Kuidas öelda “ei”, tean läbi valusa isikliku kogemuse. Ühel hetkel oli see minu jaoks elu ja surma küsimus./---/

Seda intervjuud tasub oodata ja kindlasti ka lugeda, sest nii otse ja avameelselt Mihkel Raud naljalt ei kõnele.