RAAMATUKATKEND: John Grisham „Pelikani memorandum”
„Pelikani memorandumi” põhjal on valminud menukas film, kus peaosades on Julia Roberts ja Denzel Washington.
Raamatus on 413 lehekülge. Teos on müügil koos laupäevalega LP 30.11-06.12. Vaata müügikohti http://raamat.epl.ee
1
Ta nägi välja liiga hädine, et võinuks põhjustada niisuguse kaose nagu ta läbi akna all tänaval nägi. Kuid ometi see nii oli ja see oli tore. Ta oli üheksakümne ühe aastane halvatud mees, kes oli aheldatud oma ratastooli ja hapnikupadja külge. Teine rabandus, mille ta oli läbi teinud seitse aastat tagasi, pidi talt peaaegu hinge võtma, kuid kõigest hoolimata oli Abraham Rosenberg ikka veel elus ja isegi ninast välja ulatuvate voolikutega oli ta mõjuvõimsam tegelane kui ülejäänud kaheksa kohtunikku kokku. Ta oli ülemkohtu elav legend ja juba üksi see, et ta ikka veel hingas, ajas tänavale kogunenud rahvahulga marru.
Oma kerge ratastooli oli ta lasknud otse oma ülemkohtu esinduskorrusel paikneva kabineti akna alla veeretada ja kui kisa all hooti kasvas, kummardas ta nii kaugele ette kui vähegi sai. Võmme ta üldiselt ei sallinud, kuid näha nende tihedat rivi kaitsmas maja verd januneva viiekümnetuhandelise jõugu eest oli siiski rahustav.
„Ennenägemata palju on neid täna!” kisendas ta aknasse. Ta oli peaaegu kurt ning tema esimene sekretär Jason Kline, kes ta selja taga seisis, krimpsutas tahtmatult nägu. Oli esimene oktoober, ülemkohtu järjekordse istungjärgu algus, millega ühtlasi traditsioonikohaselt pühitseti ka konstitutsiooni esimese paranduse aastapäeva. See oli väga tähtis päev.
Rosenberg oli erutatud. Temale tähendas sõnavabadus ühtlasi ka mässuvabadust.
„Kas indiaanlased tulid?” kisendas ta.
Jason Kline kummardas otse ta parema kõrva juurde.
„Jaa!”
„Sõjavärvides?”
„Jaa! Täies lahinguehtes!”
„Kas nad tantsivad?”
„Jaa!”
Indiaanlased, neegrid, valged, kollased, mulatid, naised, seksuaalvähemuste esindajad, kristlased, abordivastased, rohelised, natsid, ateistid, jahimehed, loomakaitsjad, valged ja mustad rassistid, maksude vastu protesteerijad, puuraidurid, farmerid – kõik nad moodustasid üheainsa oma õiguste eest seisjate mere. Politseinikud patsutasid juba oma mustade kumminuiadega teise käe peopesale.
„Indiaanlased peaksid ju mind hoopis armastama!”
„Seda nad kindlasti teevadki,” naeratas Jason Kline raugale, kes istus ta ees, käed rusikasse surutud. Rosenbergi maailmavaade oli üsnagi primitiivne: valitsus peab ohjes hoidma majandust, isiksus valitsust, aga keskkonnakaitse peab käima üle kõige. Indiaanlased olid osa algsest keskkonnast ja nemad pidid saama, mida nad iganes nõuda oskasid.
Hõiked, palved, laulud, skandeerimine kasvasid üha ning politseinikud koondasid ridu. Jõuk oli suurem ja lärmakam kui eelmistel aastatel. Aga ka elu oli muutunud aina kitsamaks. Vägivald võttis üha rohkem võimust. Kliinikutes, kus muuhulgas tehti ka aborte, plahvatasid pommid. Arste rünnati ja peksti armutult. Pensacolas üks neist koguni tapeti: seoti looteasendisse, topiti tropp suhu ja valati happega üle. Tänavakähmlused olid igapäevased asjad. Valged rassistid tegutsesid kümnetes avalikes ja salajastes poolsõjaväelistes rühmitustes ning nende kallaletungid mustadele, ladina-ameeriklastele ja asiaatidele sagenesid üha. Viha ja vaen olid saanud ameeriklaste lemmikasjuks.
Ja muidugi sihiti suur osa sellest vihast ülemkohtu pihta. Juhuste hulk, kus kohtunikke väga tõsiselt ähvardati, oli 1990. aastaga võrreldes kasvanud kümme korda. Ülemkohtu turvameeskond oli suurendatud kolmekordseks. Iga kohtunikku valvas pidevalt vähemalt kaks FBI agenti ning vähemalt viiskümmend tegeles ähvardajate väljaselgitamisega.
„Nad vihkavad mind hirmsasti, eks ole?” karjus kohtunik aknast alla vahtides.
„Noh, eks mõned muidugi vihka ka,” vastas Kline lõbustatult.
Rosenbergile meeldis seda kuulda. Ta naeratas rahulolevalt ja hingas hapnikupadjast pika sõõmu. Kaheksakümmend protsenti ähvardustest oli sihitud tema pihta.
„Kas te nende loosungeid lugeda näete?” küsis ta. Ta oli ka peaaegu pime.
„Mõnda näen.”
„Mis nendele kujutatud on?”
„Ei midagi uut: „Surm Rosenbergile!”, „Rosenberg maha võtta!”, „Keerake tal hapnikukraan kinni!”.”
„Neid liputavad nad juba kümme aastat. Miks nad, kuradid, midagi uut välja mõtelda ei oska?”
Sekretär ei vastanud. Abe oleks pidanud juba paarikümne aasta eest tagasi astuma, kuid nähtavasti saab temasuguse siit välja ainult jalad ees. Põhiosa tööst tegid ära ta kolm sekretäri, kuid Rosenberg nõudis seejuures jonnakalt, et ta igal juhtumi puhul saaks avaldada ka oma arvamuse. Märkusi dokumentidele tegi ta jämeda viltpliiatsiga ning tema tähed olid nurgelised ja erisuurused nagu kirjutamise saladustesse tungival esimese klassi koolijütsil. Kõik see võttis tohutult aega, aga kuhu oli Rosenbergil kiiret – ülemkohtuniku amet oli ju eluaegne. Abid puurisid ta otsuseid igast küljest ja peab tunnistama, et leidsid neist väga harva midagi kaheldavat.
„Peaksime neile lõhkikiskumiseks viskama Runyani,” turtsatas Rosenberg. Ülemkohtu esimehe John Runyani, jäiga konservatiivi ning indiaanlaste ja teiste vähemusrahvuste tulise vihkaja, olid sellele kohale upitanud vabariiklased. Üheksast ülemkohtunikust seitse olid paika pannud vabariiklastest presidendid ning Rosenberg oli juba viisteist aastat oodanud Valgesse Majja demokraati. Ta oli ammu tahtnud pensionile minna, ta tervis nõudis seda, kuid ta ei suutnud seedida mõtet, et tema armastatud tugitoolis võiks istuda veel mõni Runyani tüüpi tagurlane.
Aga tal oli ju aega oodata. Ta võis siin oma ratastoolis istuda, indiaanlasi, musti, naisi, vaeseid ja keskkonda kaitsta ka saja viienda eluaastani, kui vaja. Ja mitte üks kuradi hing maakeral ei saanud selle vastu midagi... kui see teda just maha ei koksanud. Mis polnudki nii paha mõte...
Suurmehe pea vajus rinnale ja ta hakkas valjusti nohisema – ta oli tukkuma jäänud. Kline eemaldus kikivarvul ja naasis raamatukokku oma töö juurde. Poole tunni pärast pidi ta niikuinii tulema hapnikupatja vahetama ja Abe’ile tablette andma.
Ülemkohtu esimehe kabinet asus samal esinduskorrusel, kuid oli hulga suurem ja uhkem kui ülejäänud kaheksal kohtu liikmel. Selle eesruum oli ette nähtud väiksemateks vastuvõttudeks ja ametlikeks üritusteks, tagumises töötas šeff ise. Uks oli lukus ja kabinetis viibisid ülemkohtu esimees, tema kolm sekretäri, turvameeskonna kapteni auastmes pealik, kolm FBI agenti ja K. O. Lewis – „Knock out” Lewis, FBI asedirektor. Meeleolu oli pingeline ning kõik tegid tõsiseid ponnistusi, et ignoreerida tänavalt kostvat lärmi. See oli raske. Šeff ja Lewis arutasid viimaseid ähvardusjuhtumeid, teised kuulasid ja sekretärid märkisid olulisemad punktid arutelust üles.
Viimase kahe kuu jooksul oli ähvardusi olnud üle kahesaja. See oli omalaadne rekord. Ähvarduste hulgas oli tavalisi ähmaseid lubadusi ülemkohtu hoone kogu täiega õhku lasta, kuid nimetati ka kohtuasju, nii lõpetatuid kui eelseisvaid, mille puhul lubati konkreetsetele isikutele kohutavat kättemaksu.
Runyan ei teinud katsetki oma ärevust varjata. FBI salastatud aruandest luges ta üles tosinate kaupa nimesid ja organisatsioone, kellelt ähvardused olid tulnud või võinud tulla: Ku Klux Klan, natsid, palestiinlased, mustad separatistid, abordivastased, võrdsustamise eitajad. Ka IRA. Tundus, et esindatud on peaaegu kõik teadaolevad liikumised – peale Rotary-klubide ja skautide võib-olla. Lähis-Ida grupeering, mille taga seisis Iraan, ähvardas valada Ameerika pinnal ämbrite kaupa verd kättemaksuks kahe Teherani kohtuministri hukkumise eest, kuigi polnud vähimatki vihjet, et atentaatide taga võinuksid seista USA eriteenistused. Uus terroristlik rühmitus, mida tunti Põrandaaluse Armee nime all, oli Texases hiljuti autopommiga tapnud föderaalkohtuniku. Mitte kedagi polnud sellega seoses veel vahistatud, kuid Põrandaalune Armee oli telefonitsi vastutuse endale võtnud. Seda rühmitust kahtlustati ka tosina plahvatuse korraldamises Ameerika Demokraatlike Vabaduste Eest Võitlejate Liidu kohalikes büroodes, kuid need kõik olid nii professionaalselt tehtud, et neist ei jäänud vähimatki jälge.
„Kuidas on Puerto Rico terroristidega?” päris Runyan pilku aruandelt tõstmata.
„Käpardid. Nende pärast ei tasu muretseda,” vastas K. O. Lewis. „Nemad on ähvardanud juba kakskümmend aastat, kuid pole veel midagi ära teinud.”
„Noh, võib-olla seekord tegid – olukord on neile sobiv, kas te ei leia?”
„Unustage need puertoriikolased, šeff!” Runyanile meeldis, kui teda šefiks hüüti. Mitte peakohtunikuks või härra peakohtunikuks, vaid just šefiks. „Nemad ähvardavad ainult sellepärast, et kõik teised ähvardavad.”
„Imelik küll,” märkis šeff vähimagi naeratuse varjuta näol, lükkas aruande eemale ja asus meelekohti masseerima. „Imelik, jah, küll... Aga siiski ei tahaks ma, et te kas või ainsa grupeeringu silmist laseksite...” Ta sulges silmad. „Räägime nüüd parem julgeole-kuabinõudest.”
K. O. Lewis pani ta ette lauale teise aruande koopia. „Direktor leiab, et vähemalt järgmiseks kolmeks kuuks peame panema kõiki kohtunikke valvama oma agendid. Kodunt tööle ja töölt koju saadavad neid julgestusautod ja ülemkohtu hoonet valvab politsei suurendatud turvaüksus.”
„Aga tööreisidel?”
„Nendest on parem käesoleval hetkel loobuda. Direktor arvab, et kuni aasta lõpuni peaksid kõik ülemkohtu liikmed Washingtonis püsima.”
„Huvitav, kumb teist on lolliks läinud, kas teie või teie direktor? Kui ma mõnele oma kolleegile sellise ettekirjutuse teeksin, siis on päris kindel, et juba täna õhtul on ta siit linnast läinud ja on vähemalt kuu aega kadunud. See nõue on absurdne.” Ta vaatas süngelt oma abide poole, kes selle peale etteheitvalt kõik korraga päid vangutasid: mis absurdne, see absurdne.
Lewise näol ei liikunud ükski lihas. Niisugust käiku oli ta oodanud. „Kuidas soovite... See oli ainult ettepanek.”
„Tobe ettepanek!”
„Direktor ei lootnudki, et saavutaksime selles küsimuses vastastikuse mõistmise. Ometi avaldas ta lootust, et kõik reisikavatsused tehakse talle varakult teatavaks, nii et saaksime meetmeid võtta.”
„Tahate, tähendab, igal ülemkohtu liikmel kannul käia, kui ta linnast lahkub?”
„Jah, šeff, just seda me tahame.”
„Ei lähe läbi. Minu kolleegid pole lapsehoidjatega harjunud.”
„See läheb läbi, šeff! Nad pole ju harjunud ka sellega, et neid kirbule võetakse. Tahame ju ainult kaitsta teid ja teie kolleege, söör. Muidugi ei taha keegi teist tunnistada, et meid millekski vaja on. Kuid niipalju kui mina aru saan, siis olite need teie, kes meie poole pöördusid. Kui soovite, võime ka lahkuda.”
Lugu jätkub John Grishami raamatus „Pelikani memorandum.”
Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/13
