Andrus Kivirähk: Lugemine kui privileeg

Jõuluaeg tähendab raamatukauplustele uudiskirjanduse uputust. Jaroslav Hašeki „Švejkis” leidub stseen, kus sõjaväerong läbib patriootlikult meelestatud küla ja soldatitele loobitakse vagunisse meeletus koguses kõikvõimalikke toiduaineid. Sõdurid on nii täissöönud, et kana valgest rinnalihast lõigatakse täringuid.

Sarnane olukord valitseb enne jõule ka raamatuturul. Uut tuleb uksest ja aknast. Millegipärast ollakse veendunud, et just detsember on parim aeg oma üllitisega turule tulemiseks, hoolimata sellest, et vahutavas vetetulvas on keeruline oma piisakest nähtavaks teha. Raamatupoodide letid näevad välja nagu mererand pärast tormi. Lained on kandnud sinna kõikvõimalikku träni ja vankritega kohale saabunud rannarahvas üritab sellest segapudrust midagi kasulikku üles leida.

Minagi olen seal tuuseldamas käinud. Kõike head-paremat ei jõua siin ära kiita, aga üks kindel valik on eesti kultuuritegelaste elulood. Ja neid on laine üsna heldelt rannale kandnud: raamatud Velda Otsusest ja Einari Koppelist, Hardi Tiidusest ja – juba mõnevõrra varem – Valdo Pandist.

Võib muidugi küsida, et mis pistmist meil nende minevikust pärit inimestega on. Me ju ei tundnud neid, pole enamasti isegi näinud. Miks me siis peaksime lugema neist kirjutatud raamatuid? On ju muudki põnevat teha.

Ja siit järgneb loogiliselt juba järgmine küsimus: miks üldse peab midagi lugema? Seda päritakse minu käest ikka, kohtumistel koolides, kus ma käin kirjaniku rolli täitmas. Mina vastan, et ei peagi. Lugemine on privileeg, ülemkihi meelelahutus. On seda alati olnud. Matsid ja proletaarlased ju minevikus ei lugenud, nad ei osanudki. Leiti, et nii ongi parem ja ohutum, sest lugemine võib liiga targaks teha! Tegigi. Kui ikka matsipoeg raamatute taha lasti, ega temast siis enam kuulekat orja ei saanud, ta muutus isepäiseks ja ninakaks, hakkas mässama ja ronis väevõimuga härraste sekka.

Sama lugu oli naistega – ka nende jaoks ei peetud lugemist sugugi sobivaks meelelahutuseks. Lugev naine ei tahtnud enam istuda alandlikult köögis või lastetoas, vaid hakkas end mehega võrdseks pidama. Nii et lugemine on ohtlik asi! Päris naljakas, et leidub inimesi, kes seda vägevat relva pruukida ei soovi ja vabatahtlikult privileegidest loobuvad.

Suur privileeg on kahtlemata ka kunagiste suurte meistritega tutvumine, mis sellest, et üksnes kirjasõna vahendusel. Inimest, keda huvitab üksnes omaenese tagahoovis toimuv, nimetatakse põlglikult provintslaseks, aga täpselt samasugune provintslane on see, kes on takerdunud oma vahetusse kaasaega. Kuid on ju ka minevik, milles rändamine pole põrmugi vähem huvitav kui reisid teistele mandritele! Minevikku tundes muutub maailm ruumilisemaks, see on sama efekt, mis 3D-prille ette pannes.

Pealegi on meid, eestlasi, nii vähe, et meil pole õigust kedagi unustada. Meie ei saa oma inimesi raisata! Kui nad enam meie keskel ei kõnni, olgu nad siis vähemalt raamaturiiulil.