Urve Palo: "rekordpeaminister" Andrus Ansipi kolmest plussist ja miinusest

Kuigi ma ei toeta väga paljusid Andrus Ansipi seisukohti ja tegusid, võib kindlasti lugeda omaette saavutuseks seda, et ta on suutnud nii kaua valitsusjuhina vastu pidada. Vaieldamatult on peaministri amet väga raske ja töömahukas.

Ansip on hoidnud oma rekordpika ametiaja jooksul, vaatamata Reformierakonna ja IRLi arvukatele erimeelsustele, valitsuse koos, mis on ühest küljest taganud riigivalitsemise stabiilsuse. Sellel medalil on ka teine külg – „hambad ristis“ koosolemise tõttu on valitsus langenud sisuliselt stagnatsiooni.

Peaministri suurimaks puuduseks loen seda, et ta reeglina keeldub probleeme tunnistamast. Olgu selleks siis väljaränne, kihistumine, madal sündivus või ka näiteks 2008. aastal selged märgid sellest, et majanduslangus on tulekul. Kui probleemi ei tunnistata, siis ei otsita ka lahendusi. Praeguse valitsuse laiem häda ongi see, et vaadatakse mööda paljudest ühiskonna valupunktidest, lootes, et kui neid eitada, siis probleemid lahenevad iseenesest. 

Kui Andrus Ansip on endale midagi pähe võtnud, siis ta enam naljalt oma arvamust ei muuda. Siis ei loe enam see, mida ütlevad eksperdid, teadlased või teiste riikide kogemused. Selle tulemusena ei toetu valitsuse tegevus, vaatamata arvukate ja sisukate arengukavade olemasolule, sageli mitte teadmuspõhisele poliitikale, vaid "kõhutundele" ja ministri isiklikule kogemusele. Selline käitumine Eestit paraku edasi ei vii ja jätkusuutlikku arengut ei taga.

Toon näiteks universaalsed lapsetoetused. Kuigi Euroopas läbi viidud uuringud kinnitavad, et laste vaesust on vähem ja sündivus kõrgem neis riikides, kus on arvestatavad universaalsed lapsetoetused, on Ansip jätkuvalt seda meelt, et kõigile lastele toetuse maksmine võrdub lennukilt raha külvamisega ja seda vaatamata sellele, et tema enda valitsuse poolt vastu võetud laste ja perede arengukava räägib universaalsete lapsetoetuste poolt.

Miinuspoolele võib kanda ka Ansipi soovimatuse arendada ministeeriumidevahelist koostööd, mis on ju üheselt valitsusjuhi kohus. Paraku on Ansipi ametiajal asunud ministeeriumid koostöö asemel rohkem rivaalitsema. Selline konkurents on riigi seisukohalt puhas raiskamine.

Üldiselt on Ansip suutnud rahvusvaheliselt Eestit väärikalt esindada. See on asi, mille eest võib teda kiita.

Ja kindlasti on Andrus Ansip peaministri kohta väga hea suusataja.