„12. oktoobril kutsuti meid rahvusvahelistest vetest, relva ähvardusel, külastama India sadamalinna Tuticorinit. Umbes lõuna paiku jõudsime sadamasse, kuhu eskortisid meid India sõjalaev ja meie laeva pardal olevat kaks laetud relvadega (automaatidega) sõdurit ning loots.
Sadamas olles kai peal figureerisid relvastatud sõdurid ning oma käitumisega üritasid nad võimu näidata, mis ilmselgelt neil eriti ei õnnestunud. Meie moodustasime turvameeskonnast trapi valve, samas juba India võimud kolasid meie laevas, eirates kõiki rahvusvahelisi reegleid seoses võõramaa laeva sisenemisega ja ka personaalsetes asjades kolamisega. /---/
Kogu see triangel kestis kuus päeva. /---/
Andsime enda passid kail olevale juhtivale India ametnikule, kes seepeale ütles, et nüüd viiakse meid haiglasse meditsiinilisse ülevaatusesse ja seejärel tuuakse meid laeva tagasi. Viidi meid eskordiga hoopis politsei jaoskonda, kus paigutati meid, valgeid 21 meest (sh kapten ja vanemmehaanik jäid laeva) 5x5 ruumi, mis oli palav ja ventileerimata. Viibisime seal u 12h, kus ükshaaval kutsuti meid välja, et me kirjutaksime alla dokumentidele, mida meile keelduti tõlkimast, ja pidime andma näpu ja käejälgi. See kõik toimus ähvarduste ja kisa saatel. Meie küsimustele, mis saab, mis toimub jne vastati, et kohe läheme haiglasse. Aeti meid siis jälle bussidesse ja sõidutati kohtumajja, kus nn kohtunik mõistsid meid vangi, meile küsimusi esitamata. Olime hämmingus!!“

Pikemalt saab vahistamisest ning India vangla oludest lugeda homsest Eesti Päevalehest.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid