RAAMATUKATKEND: P.I. Filimonov „Nekroloogide kirjutamise oskus“
P.I.Filimonov (snd 1975) on tänapäeva eestivene kirjanduse juhtautoreid, kes on seni avaldanud eesti keeles romaanid „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“ (2010) ja „Thalassa, Thalassa!“ (2013) ning luulekogu „Väärastuste käsiraamat“ (2011). Ent ta on ka särav ja leidlik novellist, kes oma lugudes kasutab väsimatult erinevaid vorme, mõtleb välja nutikaid käike ning on väljakutsuvalt karm igasuguse rumaluse ja rutiini vastu.
Novellikogus „Nekroloogide kirjutamise oskus“ on esitatud aastate jooksul kirjutatud palad, mis justkui moodustavad tervikpildi „meie aja kangelasest“, selle ilma veidrustest ja vedamistest. Samas aga ei pruugi. Filimonov mängib eluga, elu omakorda mängib autoriga, lugejale jääb leida oma roll selles lõpetamata loos.
„Nekroloogide kirjutamise oskus“
P.I. Filimonov
Tõlkinud Roman Fokin, Kajar Pruul, Katrin Väli
216 lk, Kite
Valge ja valgus
Nad olid ühtviisi väikesed ja korrektsed, ühtviisi vihmast märjad, ainult et üks oli must, teine pruun. Ainult selle poolest nad erinesidki, kuid näiteks selja tagant oli raske öelda, kumb on kumb, ja raske oli öelda, kumb kahest on parem.
Nad liibusid põskedega tema vastu ja palusid:
„Räägi meile nii, et me aru ei saa.”
Ja tema ajas hambad irvi, tõstis silmad taeva poole ja vajus justkui mõttesse, ja lausus: „Konvergatsioon.”
Või kissitas silmi ja tõmbas aeglaselt suitsu sisse ja ütles neile:
„Buxtehude.”
Või silitas üle kahe selja, pruuni ja musta, ja rääkis nagu mingisse marlisse:
„Popocatépetl.”
Nad tardusid vaimustusest ja vajusid vaikselt lovesse.
Ta ei suutnud kuidagi taibata, kumb neist ometigi meeldib talle rohkem. Pruun oli tõsisem. Pruun vaatas teda ja tema silmad nägid hetke pealt kogu tema verd, viimseni, ja pruun armastas tema hinge. Ta oleks nagu kogu aeg oodanud halvimat, tema nägu oli pidevas piinade eelaimuses, iga hetk oli sellel näol valmis nähtavale ilmuma kannatus, kuid ei ilmunud, sest et ta vaatas teda –ja rahunes. Pruun armastas teda silmitseda, ta veetis sageli tunde lihtsalt vaadates talle silma sisse, vaikides, mitte keegi neist ei öelnud ühtegi sõna, ta ootas kannatlikult, millal pruun saab vaadatud ja ta lahti laseb, aga tema vaatas talle näkku ja nägi kogu tema verd, ja tal hakkas kõhe, sest et ta teadis seda.
Must oli lõbusam. Ta armastas naerda. Tal läksid sassi nii sõnad kui ka teod. esimest korda teda nähes sättis must juba suud, et öelda talle „tšau!”, aga pilk langes ta pinges näole, ta kohmetus ja ütles „tere”. Ja ise naeris oma kohmetuse üle. Nii nad õigupoolest tutvusidki.
Pruuniga sai ta tuttavaks pisut hiljem, too suunas talle kohe terase läbitungiva pilgu, ta näole ilmus kannatuse eelaimus ja ta ütles:
„Sa oled nii kinnine.”
Pruun püüdis kogu aeg teda avada. Must avanes kogu aeg ise, mõtlemata tagajärgedele. Ta avanes pärani ja sättis end üleni löögi alla, nii et temal oli mõnikord pööraselt raske end tagasi hoida. Tema meelest pidid kõik olema sellised nagu tema, suletud ja maksimaalselt vabad. Nemad ei tahtnud vabadust. Tema neid ei mõistnud, sestap oli tal nendega huvitav.
Nemad käisid alati koos. Mida nad kahekesi ilma temata tegid, ta ei teadnud ega murdnud kunagi selle üle pead. Tema läheduses olid nad tähelepanuväärselt harmoonilised. Nad jutustasid päevasündmustest kahel häälel, pruun ajas seejuures silmad pärani, aga must ei pidanud vastu ja turtsus naerda. Nad laksasid teineteisele õlale ja katkestasid teineteist. Tema aga rääkis äärmiselt harva, kuigi nad alati avaldasid soovi teda kuulata. Kummaline oli tal nendega, ta ei lakanud imestamast. Ta ei näidanud neid kellelegi, nad olid tema isiklik saladus kõigi, kogu maailma ees.
Kusagil peegli taga jätkas ta oma argielu koos palgaga ja lollakate poeskäikudega. Ta armastas Ungari rohelisi herneid plekkpurgis. Ja kogu aeg üritas ta neid leida. Aga järsku oli midagi juhtunud, kas olid suhted Ungariga halvenenud või midagi muud, igatahes herned olid äkitselt kadunud. Hiljem ilmus välja kõikvõimalikku kraami, mais Ukrainast, juust Šveitsist, oliivid igalt poolt, aga Ungari herneid polnud. Ja tema muudkui jooksis herneid taga otsides mööda linna, vaatas sisse kõigisse ettejuhtuvatesse toidupoodidesse ja käis koguni turul. Ja ka see oli tema nõrkus, tema saladus kõigi ees, sealhulgas ka nende, musta ja pruuni ees. Ja need hernedki olid talle vajalikud rohkem nagu sümbol, mitte nagu asi. Talle meeldis, et külmkapis seisab kas või üks purk herneid. Ja isegi mitte et meeldis, vaid ta pidas seda hädatarvilikuks, just nagu inimesed peavad hädatarvilikuks, et kodus on olemas näiteks hambapasta. Selles seisnes tema jaoks kodutunne. Kui herneid polnud, ei tundnud ta end hästi.
Ja kuidagimoodi said nad selle tema saladuse teada, kas siis ta ise lobises välja või mingil muul viisil. Ja nad saabusid kusagilt, nagu alati, vihmast märjad ja kavalate nägudega. Ja hakkasid mingist tohutust kotist, mida nad kahe vahel kandsid, mõlemal üks käsi vaba, laadima välja plekkpurke. ladusid talle täis kogu köögilaua ja veel tooli ja vaatasid naerdes tema õnne. Ta nuttis tänutundest.
