RAAMATUKATKEND: Dorothy L. Sayers "Korralagedus Bellona klubis"
1. peatükk: VANA SAMMALNÄGU
„Tohoh, Wimsey, mida sina siin koolnukambris teed?” nõudis kapten Fentiman, visates Evening Banneri käest niisuguse näoga, nagu oleks ta mingist tüütust kohustusest vabastatud.
„Noo, mina seda nõnda ei nimetaks,” vastas Wimsey armastusväärselt. „Äärmisel juhul on see matusebüroo. Vaata seda marmorit. Vaata seda sisustust. Vaata neid palme ja seda karsket pronksakti nurgas.”
„Jah, ja vaata neid laipu. Tead, see paik meenutab mulle alati seda vana nalja Punch’is: „Kelner, viige lord Mistaniminüüdoligi minema, ta on juba kaks päeva surnud”. Vaata vana Ormslyt, norskab nagu jõehobu. Vaata minu austatud vanaisa – tudiseb igal hommikul kell kümme siia, võtab Morning Post’i, istub kamina ette tugitooli ning ongi õhtuni lihtsalt üks mööblitükk. Vaene vanapapi. Mõelda vaid, äkki muutun ma ise ka ükskord niisuguseks. Jumala eest, parem oleks sakslased võinud mulle ühes teistega lõpu peale teha. Mis kasu on ellujäämisest, kui väljavaated on sellised? Mida sa jood?”
„Kuiva martiinit,” ütles Wimsey. „Ja sina? Fred, palun kaks kuiva martiinit. Ära noruta! Eks ole, kogu see mälestuspäeva värk käib sulle närvidele. Küllap meist enamik lõpetaks suurima rõõmuga säärase riikliku hüsteeria, kui need vastikud ajalehed sellest viimast välja ei pigistaks. Aga öelda seda ei sobi. Kui ma natuke kõvemat häält teeksin, visataks mind klubist välja.”
„Välja visatakse sind sõltumata sellest, mida sa ütled,” lausus Fentiman mornilt. „Mis sa siin ikkagi teed?”
„Ootan kolonel Marchbanksi,” vastas Wimsey.
„Sööte koos õhtust?”
„Jah.”
Fentiman noogutas vaikides. Ta teadis, et noor Marchbanks sai 60. kõrgendikul surma ning kolonelil oli kombeks vaherahupäeval poja lähematele sõpradele tagasihoidlik õhtusöök korraldada.
„Vana Marchbanksi vastu pole mul midagi,” ütles ta pärast pausi. „Ta on vahva vana.” Wimsey nõustus temaga.
„Ja kuidas sul endal asjad edenevad?” küsis ta. „Ah, näruselt nagu ikka. Kõtu korrast ära ja raha pole. Mis kuradi mõte sel kõigel on, Wimsey? Inimene läheb ja võitleb kodumaa eest, tema sisikond gaasitatakse ära, ta jääb töökohast ilma ning vastutasuks antakse talle ainult eesõigus marssida kord aastas langenute mälestusmärgist mööda ja maksta naela pealt neli šillingit tulumaksu. Sheila on ka liimist lahti – ületöötanud, vaeseke. Eks ole, mehe jaoks on see neetult ränk, kui ta peab oma naise teenistusest elama. Ma ei saa sinna midagi parata, Wimsey. Mul ütleb tervis üles ja ma pean oma tööotsadest loobuma. Raha – enne sõda ei tulnud raha mulle mõttessegi, aga ma vannun, et nüüd sooritaksin korraliku sissetuleku saamiseks küll mistahes kuriteo.”
Närviline Fentiman oli erutudes häält tõstnud. Üks šokeeritud veteran, kes oli seni nähtamatuna kõrval tugitoolis istunud, pistis oma kõhna, kilpkonna meenutava pea välja ja sisistas mürgiselt: „Tss!”
„Ei, mina seda küll ei teeks,” ütles Wimsey lõbusalt. „Tead, kuritegu nõuab vilumust. Isegi minusugune suhteline lollpea võib asjaarmastajast Moriartyt püüdes peadpööritavalt edukalt nuhki mängida. Kui sa kavatsed valevuntsid ette kleepida ja mõnele miljonärile lagipähe kopsata, siis ära seda parem tee. See sinu vastik komme sigaretid viimase millimeetrini ära suitsetada reedaks sind igal pool. Mul pruugib ainult suurendusklaasi ja kobisirkliga kohale tulla, ja öelda: „Kurjategija on minu vana hea sõber George Fentiman. Võtke ta kinni!” Võib-olla sa ei usu mind, aga politsei ees pugemise ja leheveergudele jõudmise nimel olen ma valmis ohverdama oma kõige lähedasemad ja armsamad inimesed.”
Fentiman puhkes naerma ja kustutas süüdlasest sigaretikoni lähimasse tuhatoosi.
„Ma imestan, et keegi üldse sinuga tutvust peab,” ütles ta. Pinge ja kibedus olid tema häälest kadunud ning see kõlas üksnes lõbusalt.
„Ega nad ei peakski,” vastas Wimsey, „aga nad arvavad, et ma olen selleks liiga jõukas, et mul veel ka ajusid oleks. Suhtumine on umbes samasugune nagu siis, kui kuuldakse, et krahv See-ja-See mängib kusagil näitemängus peaosa. Kõik peavad enesestmõistetavaks, et ta mängib näruselt. Ma reedan sulle oma saladuse. Kogu minu kriminoloogilise uurimistöö teeb „vaim” kolme naela eest nädalas, mina ise aga kogun samal ajal kuulsust ja viskan tuntud ajakirjanikega Savoys nalja.”
„Sa mõjud tõepoolest kosutavalt, Wimsey,” lausus Fentiman loiult. „Sa pole põrmugi vaimukas, aga sa räägid niisugusel ilmsel naljatoonil, mis meenutab vähem nõudlikule maitsele mõeldud varieteed.”
„Esmaklassilise mõistuse enesekaitse endast võimekama vastu,” ütles Wimsey. „Aga kuule, see, mis sa Sheila kohta ütlesid, teeb mind kurvaks. Ma ei taha sind solvata, vanapoiss, aga miks sa ei lase mul...”
„See on sinust kuradima kena,” vastas Fentiman, „aga ma ei taha. Ausalt öeldes ei ole mul vähimatki lootust sulle kunagi tagasi maksta ja päris niikaugele pole ma veel jõudnud...”
„Kolonel Marchbanks tuli,” katkestas Wimsey teda. „Räägime sellest teine kord. Tere õhtust, kolonel.”
„Õhtust, Peter. Õhtust, Fentiman. Täna oli ilus ilm. Ei, ei mingeid kokteile, tänan, ma jään viski juurde. Palun väga vabandust, et ma teid oodata lasksin, aga ma puhusin ülemisel korrusel vaese vana Graingeriga juttu. Kardan, et temaga on kehvad lood. Omavahel öeldes, Penberthy arvab, et ta seda talve üle ei ela. See Penberthy on üks tubli mees – lausa ime, et ta vanameest nende nõrkade kopsudega nii kaua hinges on hoidnud. Jajah! Eks me kõik pea ükskord seda teed käima. Helde taevas, seal on teie vanaisa, Fentiman. Tema on veel üks Penberthy imetegu. Ta peaks juba vähemasti üheksakümmend olema. Kas te vabandate mind hetkeks? Ma pean minema ja temaga natuke rääkima.”
Wimsey pilk saatis koloneli reibast eakat kuju, kui ta läks läbi ruumika suitsetamistoa, peatudes vahetevahel, et mõne Bellona klubi liikmega tervitusi vahetada. Tohutu suure kamina lähedal seisis suur Victoria-stiilis käetugedega tool. Kindral Fentimanist paistis ainult paar pikki peenikesi jalgu, korralikult kinni nööbitud kingad jalapingile toetumas.
„Eks ole veider mõelda,” pomises tema pojapoeg, „et vana Sammalnäo jaoks on Krimmi sõda ikka veel see kõige tähtsam sõda ja et buuridega madistamise ajal oli ta lahingusse minemiseks juba liiga vana. Tead, ta sai seitsmeteistkümne aastaselt ohvitseriks – Majuba all sai ta haavata...”
Ta vakatas. Wimsey ei pööranud tema jutule tähelepanu. Wimsey jälgis ikka veel kolonel Marchbanksi.
Kolonel hakkas väga vaiksel ja mõõdetud sammul nende poole tulema. Wimsey tõusis ja läks talle vastu.
„Kuulge, Peter,” ütles kolonel, ja tema lahke nägu oli väga murelik. „Tulge õige korraks siia. Ma kardan, et on juhtunud midagi üsna ebameeldivat.”
Fentiman vaatas ringi ning miski nende käitumises sundis teda püsti tõusma ja nende järel kamina juurde minema.
Wimsey kummardus kindral Fentimani kohale ja tõmbas Morning Posti kõhnale rinnale kokku pandud vanade pahklike käte vahelt õrnalt ära. Ta puudutas vanamehe õlga – asetas käe tooliseljale vajunud halli pea alla. Kolonel jälgis teda murelikult. Siis tõstis Wimsey liikumatu kogu järsu liigutusega üles. See tõusis ühes tükis, jäigalt nagu puunukk.
Fentiman hakkas naerma. Tema kõri raputas üks hüsteeriline naeruhoog teise järel. Taolisest kohatust kärast šokeeritud Bellona klubi liikmed tõusid terves saalis ülimalt pahastena, liigeste naksudes oma luuvalus jalgadele.
„Viige ta minema!” hüüdis Fentiman. „Viige ta minema! Ta on juba kaks päeva surnud! Teie ka! Mina ka! Me kõik oleme surnud, aga pole seda ise märganudki!”
2. peatükk: EMAND ON VÄLJA KÄIDUD
Pole kindel, kumb oli Bellona klubi vanematele liikmetele vastumeelsem – kas kindral Fentimani groteskne surm nende keskel või tema pojapoja sündsusetu neurasteenia. Ainult nooremad mehed ei tundnud end solvatuna; nad teadsid selleks liiga palju. Dick Challoner – keda lähemate sõprade ringis Tinakõht Challoneri nime all tunti, sest pärast teist Somme’i lahingut oli tal sisikonnas midagi välja vahetatud – viis õhku ahmiva Fentimani tühja raamatukokku, et teda seal tubli viskiannusega toibutada. Klubi sekretär tõttas kohale pükste ja särgi väel, poolkuivanud seebivaht veel lõua küljes. Heitnud toimuvale kiire pilgu, saatis ta erutatud kelneri vaatama, kas doktor Penberthy on veel klubis.
Kolonel Marchbanks laotas suure siidtaskuräti hardalt üle jäiga näo tugitoolis ning jäi vaikselt seisma. Kaminaesise vaiba serva ümber moodustus väike ring inimestest, kes ei teadnud õieti, mida teha. Aeg-ajalt suurenes see uute tulijate võrra, kes olid kuulnud uudist vestibüüli astudes. Baarist ilmus väike grupp mehi. „Kuidas, vana Fentiman?” ütlesid nad. „Jumal hoidku, mis te ometi räägite. Vaene vennike. Küllap tal ütles süda lõpuks üles.”
Ja nad kustutasid sigarid ja sigaretid ning jäid sinnasamasse seisma, tahtmata uuesti ära minna.
Dr Penberthy riietus parajasti õhtusöögiks. Ta tabati just siis, kui ta hakkas minema vaherahupäeva auks korraldatud õhtusöögile, ning ta tõttas alla, silinder kuklas, palitu eest lahti ja sall lõdvalt kaelas. Ta oli kõhn tõmmu mees, järskude liigutustega, mis eristavad sõjaväearsti West Endi arstidest. Kamina ees seisev inimgrupp andis talle teed, paigale jäi ainult Wimsey, kes klammerdus üsna tobedalt suure tugitooli külge ja vahtis abitult laipa.
Lugu jätkub Dorothy L. Sayersi raamatus "Korralagedus Bellona klubis".
Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/16
