Andrus Kivirähk: Mati Undi juubel
Tegelikult järgneb 31. detsembrile jalamaid 1. jaanuar, ööst saab hommik ja uus päev. Vahest olekski meil juba praegu mõistlik sellest lähtudes oma plaane seada. Seda enam, et 1. jaanuar pole mitte tavaline päev, vaid Mati Undi 70. sünniaastapäev.
Eesti kultuuriloos on sellel päeval legendaarne kõla. Arvukatest mälestustest võib lugeda, kuidas paljude aastate jooksul vana aasta ärasaatmine alati märkamatult Undi sünnipäevaks üle kasvas. Peod toimusid Mustamäel ehk linnaosas, mille Unt igaveseks eesti kirjandusse raius. Undi sünnipäev oli niivõrd oluline tähtpäev, et ajalehe Edasi kuulus kalender algas igal aastal just selle sündmuse märkimisega.
Nüüd on Unt juba peaaegu kümme aastat surnud ja 1. jaanuaril ei saa teha rohkemat kui minna tema Metsakalmistu kalmule. Mida kindlasti ka tehakse. Unti mäletatakse, tema mõju eesti kultuurile pole kadunud, olgu siin ainukese näitena toodud Veiko Õunpuu mängufilmid. Ja ka inimesena on ta endiselt paljudel südames.
Üks põhjus on see, et Unt suhtles oma viimastel aastatel peamiselt endast noorematega. Ta ei olnud selline vanamees, kellele meeldinuks teiste omasugustega kusagil tagatoas konjakit timmida ja mälestusi heietada. Seetõttu suhtuvad paljud põlvkonnakaaslased Undisse ka mõnevõrra mossitavalt. Neile tundus, et Unt justkui reetis nad, kui hakkas noortega sehkendama. Aga see on paratamatu, sest Unt kuulus oma elu viimastel kümnenditel teatrile, kus tegi mõistagi koostööd eeskätt noorte näitlejatega. Mis lavastusi sa nende teatriveteranidega ikka teed? Eriti veel sellises stiilis, mida Unt oluliseks pidas. Veteranid on ju soliidsed! Unt ei sobinud nende sekka, sest mingis mõttes ei saanud ta ise kunagi vanaks. 61-aastane oli ta surres, hall ja kortsus kah, aga ühtlasi veel kangesti koerust ja vigurit täis.
Nii pole ime, et Unt ikka just noorte sekka hoidis, mis garanteerib muidugi alati ka selle, et sind nii ruttu ei unustata. Nagu mõnda väärikat klassikut, keda noorem põlvkond saab silmitseda üksnes presiidiumis istuvana. Unt oli oma, natuke naljakas, natuke veider, aga väga lugupeetud ja armastatud. Nende hulgas, kes on temaga kokku puutunud, on ta seda siiani.
Tõsi, ma ei oska arvata, kui palju Unti tänapäeval loetakse. Kui palju teavad temast need, kes käivad praegu näiteks keskkoolis? Kui suur osa neist on kätte võtnud „Sügisballi”? Kardan, et vähesed. Ja nüüd ilmneb paradoks, sest Unt, ise alati moodne ja novaatorlik, on nüüd muutunud klassikaks, mida mina, keskealine, tahaksin noortele vägisi kaela määrida. Et kuidas siis nii – ilma Undita?
