Andrus Kivirähk: Võlurite sissetung
Need maailmad eksisteerivad läbisegi, aga mugud enamasti võlurite maju ei märka, sest need on hoolikalt nähtamatuks nõiutud. Siiski juhtub vahel, et võlur kohtub tavalise inimesega, ja enamasti ei ole neil omavahel millestki rääkida. Tavalisele inimesele tundub võlur veidi napaka veidrikuna, võluril omakorda pole mahti vaest mugu õieti tähelegi panna. Võlur mõtleb ainult lendluudpallist, mitmemahlamöginast, surmavägistest ja teistest sama tähtsatest asjadest.
Mul hakkab tekkima tunne, et ka Eestis on paralleelsed maailmad: tavaliste inimeste ja nõiameistrite oma. Pealtnäha elame ju igati normaalset ja argist elu. Üritame kõigest mõistusega aru saada, lapsed õpivad koolis bioloogiat, füüsikat ning keemiat. Siis aga korraga – tolksti! – avad ajalehe ja näed seal poliitika- ja majandusuudiste kõrval pikka ja põhjalikku horoskoopi, kust saab lugeda, mida toob puuhobuse aasta sinu tähemärgile. Uudist, et ajalehes ilmub horoskoop, reklaamitakse tähtsa näoga justkui mingit suurepärast ajakirjanduslikku saavutust.
Sageli juhtubki nii, et ühel päeval on lehes intervjuu Marju Lauristini või mõne teise arvamusliidriga, järgmisel päeval aga lugu sellest, millistest ohtudest peavad algaval aastal hoiduma Jäär või Lõvi. Ilmselt tunduvad need toimetusele võrdselt olulised ja usaldusväärsed… Oma horoskoop on aastast aastasse Maalehes, justkui oleks meil tegemist mingisuguse lastele mõeldud muinasjutulehega, aga mitte väljaandega, kus peaks lahatama tõsiseid ja ehtsaid maaeluprobleeme. Põhjalik horoskoop on ilmunud ka Õhtulehes ja Eesti Ekspressis, ja mitte kusagil taga naljarubriigis – ehkki see ei sobiks sinnagi, sest huumorit pole seal kopikagi eest –, vaid ikka kõige loetavamatel lehekülgedel.
Tõesti, selline tunne tekib, justkui oleks Harry Potteri raamatu tegelased kusagilt kaminast välja potsatanud ja lendavad nüüd luudade seljas taevas ringi! Ei imestaks, kui selguks, et mõne horoskoobi autor polegi inimene, vaid hoopis majahaldjas või kentaur. Igal juhul selge on see, et tavalisest kõrgkoolist nende haridus pärit pole. Nad on surmkindlalt vähemalt mõne aasta Sigatüükas tudeerinud. Kust mujalt nii müstilised teadmised?
Inimeste igatsus üleloomuliku järele on ikka vastupandamatu. Lugesin hiljuti arhimandriit Tihhoni raamatut „Mittepühad pühakud”, mis pajatab Venemaa munkade elust. No see elu, mida nemad elavad, on pärit lausa Alice’i Imedemaalt! Üks ime ajab teist taga, raugastunud mungad hõljuvad saunas õhus ja aeg-ajalt vaatab mõnele vennale otsa saatan ise, justkui irvikkass! Ja see kõik on kirja pandud tões ja vaimus ning autor on president Putini usuline nõuandja… Mis me siin enam horoskoopidest räägime, munkade maailmaga võrreldes on see nagu lahja õllelurr piirituse kõrval.
