Mary Jordan: Nähtamatud lapsed
Umbes selliseid põhjendusi kuuleb, kui hakata mõne lastekodu juhataja või sotsiaalosakonna töötajaga rääkima lastekodulastele päris perede leidmisest. Kuuleme kampaaniatest, mis muudavad lastekodud justkui päris kodudeks. Mugavateks moodsateks ja päikeseküllasteks paikadeks, kus on elu paiguti paremgi kui päris peredes. Selle müüdi loomises osalevad tuhanded lahked annetajad, ettevõtted ja eraisikud. Kogutakse mänguasju, viiakse jõulukuuski. Lastekodusid nimetatakse tänapäeval küll asenduskodudeks, kuid päris perega võrreldes on see lõpuks ikka lastekodu.
Mis selles siis halba on? Ühiskonna antud eluase – lastekodu – ei ole päris kodu, asendusperekond ei ole päris perekond, millele igal lapsel on sünnipärane õigus. Miks me siis need lapsed sellest sünnipärasest õigusest ilma jätame, miks me hoiame neid lastekodudes ja takistame neile päris perekonna leidmist?