Toomas Alatalu: Poisid, USA kasutab nii karmi kui pehmet jõudu!
Ühendriigid on mõistagi kogu aeg Ühendriigid. Ent kui on võimul demokraatlik partei, siis on nende välispoliitikal ühed nüansid ja kui võimul on vabariiklased, siis teised. Arusaadavalt vajutab kõigile pitseri konkreetselt läbielatav globaalne aeg.
Demokraadist president Clintoni päevil (1993-2001) sai Eesti väga suurte poliitmanöövrite tulemusena reele, mis viis NATOsse, vabariiklasest presidendi Bushi päevil (2001-2009) saimegi sinna ja ühtlasi kaasalööjateks USA alustatud operatsioonides Afganistanis ja Iraagis. Täna on võimul taas demokraat Obama, kes jätkab äratuntavalt Bill Clintoni kurssi ja taktikat Lähis-Idas (Palestiina riigi loomine – tasub meenutada 1993. aasta Oslo kokkuleppeid ja sellele 1993-2000 järgnenut) ja suhetes Venemaaga. Täpsemalt öeldes USA-Venemaa suhete teatud valdkondades ja üheks neist on Balti riigid.
Tasub ikka mäletada, et USA kohaletulek antud piirkonda algas mitte USA vägede saatmisega ja mitte NATOsse pääsemise lubamisega, vaid USA-Balti harta sõlmimisega 16. jaanuaril 1998. aastal, milles ju ei antud mingit otsest garantiid meie, Läti ja Leedu julgeolekule. Küll aga rõhutati, et USA, Eesti, Läti ja Leedu on koostööpartnerid, kuna kõik neli ühesuguse kultuuriga rahvast, pealegi omavahel põimunult (tänu USAsse väljarännanud baltlastele) jagavad ühiseid väärtusi, omavad demokraatia kogemusi, elavad ühiste eesmärkide ja põhimõtete nimel ning et USA kaasalöömine selles ühistegevuses on kestev ja jääv.
Tegu on vägagi poeetilise dokumendiga, mille lugemine pakub naudingut ja samas ülitõsise poliitilise sõnumiga – jah, me toetame ja abistame üksteist. USA-Balti hartat tuleb pidada tollal – pärast külma sõja lõppu tekkinud uues rahvusvahelises olukorras liidripositsioonile tõusnud USA-le avanenud uute poliitiliste võimaluste kehastuseks.
Täpsemalt selle kehastuseks, mida hakati nimetama pehmeks võimuks. Inglise keeles soft power, mis sai omamoodi vastandiks hard power´ile ehk karmile, kõvale võimule, millega seondus klassikaline külma sõja aegne käitumine – rusikas rusika vastu ja poliitika tegemine jõuga. „Pehme võimu“ sõnastajaks sai USA demokraatide teenistuses olnud diplomaat Joseph S. Nye, kes enne professoripõlve lõi kaasa tuumarelvastuse alastes kõnelustes. Teisisõnu – tegeles kõige suurema ohu ohjeldamisega ja tabas selle käigus ära ka harvaesinevate vormilt süütute, ent rusikapoliitika tulemustega kõrvutatavate sammude võimaluse. Ning USA tuli Balti riikidesse just pehme võimu ehk Balti harta vormis.
Olgu meenutatud, et harta sündis alles pärast seda, kui USA ekspertide seltskond (R. Asmus, R. Nurick jt.) oli põhjalikult uurinud ameeriklaste jaoks seni tundmatut Läänemere piirkonda kui tervikut ja teinud järeldused Moskva poliitikast siin erinevate riikide suhtes. Vahed siiski on selgelt olemas, kui alustada sellest, et Stalin läks sõjaga kallale Poolale (17.09.1939) ja Soomele (30.11.1939), kuid Eesti, Läti ja Leedu okupeeris siiski (üksnes) jõuga ähvardades lepinguid välja pressides ja sõjaväega sisse marssides. „Jõu kasutamine“ ja „jõuga ähvardamine“ – nii on need Stalini kaks taktikat kokku võetud USA aseriigisekretär Sumner Wrelles kuulsas 23. juuli 1940 deklaratsioonis, mis pani aluse Baltimaade okupeerimise mittetunnistamise poliitikale. Lisagem sellele kõigi viie riigi erineva autonoomia tsaarivõimu päevil, Balti riikide parajalt erineav kohtlemise teiste liiduvabariikidega võrreldes NSVL päevil, mis lõi eriti selgelt välja perestroika ja laulva revolutsiooni päevil.
Sestap oligi omamoodi loogiline, et kui rahvusvaheline kogukond hakkas kavandama stabiilsuse ja julgeoleku tagamist Nõukogude/Venemaa vägedest 1993-1995. vabanenud Balti riikides ning toimus kiire tagasipöördumine puhvertsoonide idee poole, oli Moskva kärmas uuesti pakkuma omapoolseid julgeoleku garantiisid (kahel korral 1997).
Maailm oli siiski teine kui 1930ndatel, demokraatliku maailma käekiri sootuks teine ja kuna ikkagi sõlmiti NATO-Venemaa suhete aluste leping, NATO-Ukraina harta (mai-juuni 1997) ning algas NATO ittalaienemine, tegi Venemaal järsult diferentseerida oma üldist NATOvastast poliitikat. Seni jäikusega hiilanud välisminister Jevgeni Primakov tegi 15. novembril 1997 võtmeavalduse: loomulikult paiskab NATO laienemine Balti riikidele meie suhted sassi, kuid „me ei vasta sellele nagu Nõukogude Liit tegi seda Tšehhoslovakkas.“ Ehk teisisõnu – selles piirkonnas Venemaa rusikaga ei viruta. Antud avaldus lõi piisavalt soodsa fooni USA-Balti harta sõlmimiseks, mille rahulik ja edukas toimimine tagas selle, et hoopis teistsuguses rahvusvahelises situatsioonis (USA ja Venemaa kui liitlased terrorismivastases võitluses) 2002. aastal esitatud ametlik kutse Balti riikide astumiseks NATOsse ei tekitanud mingeid tõsiseid rahvusvahelisi tüsistusi.
USA on kõik järgnevad aastad jätkanud suhete edendamist oma partneritest Balti riikidega 1998.aastal paika pandud malli alusel ehk siis rõhutatult pehme jõu domineerides. Iseenesestmõistetavalt kuuluvad sellesse ka NATO manöövrid ja muud ühisõppused Balti riikides, milles ka USA väed löövad kaasa ning neid on toimunud iga aasta.
Obama välispoliitika on hetkel vastasrinna ehk vabariiklaste terava kriitika all, sest uued valimised on silmapiiril, ent jaanuarini 2017 otsustab ikkagi Obama. Ka seda, kas muuta mõnes konkreetses piirkonnas juba väljakujunenud julgeolekupilti või mitte. Mõistagi peavad väikeriigid oskama võimalikke arenguid ette näha ja oma muredest teada andma, kuid olukorras, kus Moskva tähelepanu on selgelt koodunud enda territooriumi lõunaossa ja selle külje all asuvale piirkonnale, hakata „pehme võimu“ poliitika piirkonda küsima „karmi võimu“ sümboleid, on selge ülepakkumine. Pealegi jõudis Venemaa president Putin ise oma „tere-tere vanakere“ lausumisega anda äsja kõigile märku, et nimi „Estonija“ toob talle meelde head mälestused. Praegu on tark seda hoida.
