Kui neid tabeleid kõrvutada selle aasta alguses avaldatud uuringutulemustega, mille järgi 89% tallinlasi on oma elukeskkonnaga rahul, märkame üllatavalt suurt vastuolu. Kui see on tõesti nii, et üheksa igast kümnest pealinlasest on oma kodulinnas õnnelikud, tekib küsimus, miks muu maailm sellest ei tea või sellega ei nõustu. Võib-olla väärtustame linnaelu puhul väga erinevaid asju? Võib-olla kallutab meie hinnanguid väga erinev taustsüsteem või võrdlusvõimalused? Võib-olla ei tasu usaldada uuringut, mida tehes küsitleti ainult 1511 tallinlast ehk 0,4% kõigist linna elanikest?

Aktiivne suhe keskkonnaga

Olgu arvude ja edetabelitega kuidas on, oma linnakogemus on ikka kõige lähem. Me kõik teame, kuidas oleme oma elu seadnud ning kui paindlik ja inspireeriv on selle võimaldamisel linn, kus me elame. Need, kes elavad maal, on linnaelanikest sammukese ees mõistmisel, et oma elukeskkonnaga tuleb olla aktiivses suhtes: seda tähele panna ja selle toimimist tunda, sellega koos töötada. Sellepärast räägimegi siinkohal rohkem just linnadest.

„Linna või hoone asukana pead olema suuteline võtma sellest viimast. [...] Kui sa ei suuda oma osa võtta, siis olgu arhitektuur kui tahes fantastiline, aga see ei toimi," ütles möödunud sügisel Tallinnas toimunud rahvusvahelisel arhitektuuribiennaalil saksa arhitekt Olga Maria Hungar üle maailma tuntud arhitektide kollektiivist Raumlabor Berlin.

Kui räägime linnaelust, peame kahtlemata uurima palju mitmekihilisemat pilti kui seda pinnapealset osa, milline linna- või tänavaruum välja näeb. Arhitektuur või ruumiõpe - kuidas iganes eelistame seda ala nimetada - uurib ja loob vorme, mis ümbritsevad inimese elu ja tegevusi. Elu ja ruum on tihedalt läbi põimunud: elu tingib selle, milline on ruum, ja ruum omakorda selle, milline on elu. Linnakeskkonna parem tundmine tähendab selle võimaluste paremat kasutamist ja see omakorda paremat elu.

Üle poole maailma elanikkonnast elab linnades ehk teisisõnu: linnast on saanud inimese kõige tavalisem keskkond. Nii nagu võime oma kõhu täis hoida toitumise kohta midagi teadmata, saab ka linnas elada ilma ruumi tundmata. Kuid samamoodi nagu teadlikult valitud menüü võimaldab meil end hästi tunda, annab ruumiteadlikkus ja ruumiline mõtlemine meile võimaluse oma elu rohkem nautida.

Ruumi mõistmine algab märkamisest. See oskus - nagu iga teinegi - nõuab harjutamist, lihvimist, peensusteni välja arendamist. Ruumilise mõtlemise alustalad on meile juba sünnist kaasa antud. Isegi imikutel, enne kui nad maailma asjadest üleüldse midagi põhjalikumat teavad või arvavad, on loogilised ootused asjade ruumis paiknemise ja liikumise kohta. Mida rohkem me ruumile ja selle mõistmisele tähelepanu pöörame, seda teravamaks muutuvad meie meeled selle tajumisel. Ja vastupidi. Nii nagu jaapani keelt rääkivas perekonnas kasvav beebi kaotab oma algse oskuse eristada l- ja r-häälikut, sest seda ei lähe tal jaapani keelt rääkides vaja, võime kaotada ka oma ruumitundlikkuse, kui ruum ei ole meile üles kasvades midagi enamat kui ainult taustsüsteem ja füüsiline keskkond, kus oma keha liikumist automaatselt juhtida. Meist võivad saada iseenda tekitatud ruumipimeduse ohvrid.

Milles ruumipimedus väljendub? Näiteks selles, et kui tekib vajadus ruumist rääkida, ei leia me sõnu. Kui uuritakse meie arvamust mõne ruumi kohta, tunneme end ebakindlalt või vähemalt hetkelises kimbatuses, kas peaksime andma hinnangu ilus-kole-skaalal või suutma öelda midagi vähem subjektiivselt argumenteeritut (ja mis see sel juhul oleks?). Kui küsitakse, kuidas mingi koht linnas välja nägi, taipame äkki, et ei mäletagi selle kohta midagi mainimisväärset.

Ruumipimedus on nõiaring: ruumilist keskkonda teadvustamata ei näe me selle väärtust ega kitsaskohti. Mingil moel on nii elada kahtlemata muretum. Teisalt ei oska me paljude ebamugavuste leevendusena näha lihtsaid ruumilisi lahendusi ega oodata või nõuda ruumi loojatelt kõige paremaid visioone. Nii võime elada terve elu ruumi orjadena - ise seda aimamatagi -, kuuletudes näiteks linnaruumile, mis suunab meid liiklema autoga, sest ainult see on mugav, veetma vaba aega toas, sest õues ei ole midagi teha, kiirustama ümbrust ja inimesi tähele panemata ühest kohast teise, sest tänav on tüütu koht, unistama oma majast teisel pool linnapiiri, sest võib-olla tundub, et just see on lahendus peamistele muredele.

Märkamisoskuse ja teadmiste puudumine tekitab petliku mulje, et linnakeskkond on paratamatus. Mõnel pool on see ühtmoodi ja teisel pool teistmoodi, kuid linn on alati olnud enne meid ja on veel kaua pärast meid. Ent tegelikult loovad linna inimesed, needsamad linnas elavad inimesed - meie. Linn on võib-olla kõige suurem teos, milleks inimene on võimeline. Seda teost ei ole võimalik teha üksi, seda teevad väga paljud eri inimesed koos: otsustajad, loojad, teostajad. Väga väike osa neist inimestest on tegelikult arhitektid, aga kui kõigil on tugev ruumilise hariduse põhi, on tulemuseks nauditavam teos, parem linn.

Kadri Klementi soovitab

Kuidas linnaruumi endale tõlgendada? Abi on neile küsimustele vastamisest.

Algajale

••Kas oskad kirjeldada üht toredat paika oma kodulinnas ja nimetada, mis sulle selle juures meeldib? Kas see koht asub avalikus ruumis?

••Mitmel erineval viisil on sul võimalik jõuda tööle või kooli? Kui tihti sa erinevaid viise kasutad?

••Mida saab linnas ilma rahata teha? Kus?

Edasijõudnule

••Kumb oli enne - kas üksindus või linn?

••Milline oleks näidend Eesti liiklusest?

••Kas Eesti ruumikultuur on autistlik? Kas geomeetria teeb linna loogiliseks?

Arhitektuurikool

Eesti arhitektuurikeskuse arhitektuuri huvikoolis õpivad 7-18-aastased lapsed ja noored ruumi märkama, mõistma ja looma. Milline ruum ärgitab meeli? Kuidas maju ehitatakse? Kelle järgi linnu tehakse? Mismoodi elatakse maal? Missugune võiks olla mänguväljak pimedatele? Mida näeb ruumis kass? Kas arhitektuur on loominguline või praktiline? Lisainfo: www.arhitektuurikool.ee.

Kas loetud artikkel vastas Teie ootustele?
Ei ole üldse rahul Olen väga rahul