Eiki Nestor peaministri suure kõne eel: Ansip on teinud kaks viga - statistika eelistamine rahvale ja kodanikuühiskonnale ülevalt alla vaatamine
Ennustada seda, mida peaminister Andrus Ansip oma pühapäevases kõnes välja ütleb ja tähtsaks peab, sarnaneb mõnes mõttes ülesandega ennustada järgmise kolmapäeva Viking Loto võidunumbreid.
Kõik, kellel selle loto kogemus, teavad ju hästi, et numbrit 49 ja sealt ülespoole oleks rumal pakkuda. Millised kuus aga need õiged numbrid peaksid olema, on palju keerulisem küsimus.
Kõne eripära on selles, et see on juba kaks aastat tagasi välja kuulutatud ja seega ka kaks aastat oodatud. Kindlasti on neid, kes on veendunud, et see aeg on olnud liiga pikk. Ja ka neid, kes ootamisest tüdinuna kaotanud ehk ka huvi, seejuures mitte poliitika, vaid konkreetse kõne vastu. Kas selles kõnes nüüd täpne kuupäev tagasiastumise kohta selgeks saab või mitte, pole ehk pikemas perspektiivis ka eriti oluline. Palju olulisem on teadmine, et peaministri erakond on otsustanud vahetada „number ühte“ poliitilisel laval, ehk siis on saabunud kokkuvõtete tegemise aeg.
Kindlasti ütleb peaminister, et Eesti on olnud edukas. Seda plaati oleme me korduvalt kuulnud ja kuulame üks kord veel. On see siis mängijasse kinni kiilunud või lausa sinna keevitatud, aga tuleb nagu aamen kirikus. Suure (ikka väga suure !) üllatusena mõjuksid kaasatundvad või lohutavad sõnad ka neile, kes seda veendumust ei jaga ja igapäevaelus ei tunne. Vigu ei tee ainult need, kes mitte midagi ei tee. Vigade tunnistamine poleks patt, vaid muudaks lakitud kuvandit kindlasti arukamaks.
Tunnustada tahaks peaministrit kahes asjas. Puht ametialaselt poliitikuna pikalt peaministrina töötamise aja asjus. See on kindlasti tubli saavutus, kuigi paraku lõpuks käändub osadele valijatele ka tüdimuseks. Teiseks on mul sümpaatia kõigi nende avaliku elu tegelaste ja poliitikute suhtes, kes on sõnas ja teos spordimehed ja sportivad naised. Suusad alla, pall korvi, kurikad pikali – eluterve suhtumine nii vaimses kui füüsilises mõttes.
Ilmselt on peaministril põhjust positiivses reas mainida ära üleminekut eurole. See on kindlasti Eesti elu enim mõjutanud sündmus Ansipi peaministrina töötamise ajal. Siinkohal aga pean kohe mainima, et minu meelest ei ole see eelkõige poliitikute või veelgi kitsamalt valitsuse teene. Selle nimel panustas ja tegi teoks palju suurem osa Eesti ühiskonnast. Välja jäävad vast ehk ainult lihtsameelsed euroskeptikud.
Kahjuks tuli nende aastate jooksul kümnel erineval moel tõestada peaministrile kahte suurt ja põhimõttelist eriarvamust. Tähtsam, kui statistika ja numbrid, on inimesed, kes siin elavad. Neid kõikvõimalikke näitajaid peab kasutama selleks, et leida uusi lahendusi ning muuta inimeste elu paremaks ja väärikamaks. Mitte selleks, et tõestada, et mitte midagi muuta pole vaja. Ja kui juba olla statistika usku, siis peaks lugema ka neid numbreid, mis lahendamata probleemidele osutavad. Teadmine, et kuskil on veelgi halvem, ei aita mitte kedagi ja mitte kuidagi.
Kaasaegses, teadmiste kiire leviku ühiskonnas, on ka suur viga, kui valimiste kaudu saadud mandaati loetakse mingiks eriseisuseks, mis just kui annaks võimaluse vaadata kodanikuühiskonnale ülevalt alla. Ja kui mingi osa valijatest veel jätkuvalt usub „heasse direktorisse“, kes kõik probleemid nende eest lahendab, siis suureneb pidevalt nende valijate hulk, kes mõtlevad oma peaga ja peavad väärikaks juhiks inimest, kes neid kuulab ja nendega arvestab.
See viimane muuseas, pole mitte niivõrd lahkuva peaministri personaalne probleem, kui kogu poliitilise kultuuri teema hoopis laiemalt.
