Vabariigi aastapäeva poplaulugalat tõlgendades ja ridade vahelt torkides
Eno Raua „Naksitrallide” kõige suurem filosoof ja humanist oli Sammalhabe. Miskipärast tuli see tõik meelde, kui president Toomas Hendrik Ilves, laval taustaks roheline mets, aastapäevakõnet pidas. Aga see selleks, kõne parim osa on alati režissööritöö – kelle ilmel peatub kaamera millise repliigi ajal. See pole enam sisseharjunud ridadevaheline rääkimine, vaid asjade puust ja punaselt selgeks tegemine.
Niisiis on palju põnevam vaadata kontserti ja mõelda, mida püüab lavastaja meile nende lauludega öelda. Sest laulutekst, olgu see pealtnäha kui tahes banaalne, sisaldab alati kellegi jaoks sügavamat sõnumit. Selles valguses sisaldab eriti sügavat ja mitmeplaanilist sõnumit poplaulu tekst. Meie popmuusikaklassikast aastapäevagalale laule valides võimaldati igaühel kaasa mõelda, tunda end osana kultuuriruumist, mis on ühest küljest piiratud merega ja teisest küljest Lätiga. Aga jääda siiski endaks.