RAAMATUKATKEND: Peter Robinson "Pimeduse varjus"
Inglismaal tapetakse politseinik ja inspektor Alan Banks avastab mõrva uurides, et mehe minevik ei pruugi olla kõige puhtam. Jäljed viivad Eestisse Tallinna, kus aastate eest jäi kadunuks noor Inglise tütarlaps. Koostöö Eesti kolleegidega viib selleni, et Banks sõidab ise Tallinna asja uurima. Kui ta püüab tunnistajate ja Eesti politsei abiga taastada tütarlapse käike tol saatuslikul ööl, hakkab ta vähehaaval aru saama, mis tookord toimus ja kuidas on see seotud sündmustega Inglismaal. /// Raamatus on 368 lk. Teos on müügil koos Laupäevaleht LP-ga 29.03-04.04. Vaata müügikohti raamat.epl.ee.
I
Neil öödel, kui valu Lorraine Jensonit magada ei lasknud, tõusis ta tavaliselt juba koidiku ajal üles ja läks enne, kui keegi oli veel taastuskeskuses liikuma hakanud, välja korvtooli istuma. Šotiruuduline tekk varahommikuse külma kaitseks ümber õlgade mässitud, kuulas ta linnulaulu ja nautis tassikest Earl Grey teed, mille kerge hõrgutav lõhn ta ninasõõrmetesse tungis. Siis suitsetas ta ka päeva esimese, kindlasti kõige mõnusama sigareti.
Mõnel hommikul oli väike tehisjärv murunõlva all orus kaetud uduga, mis mässis endasse ka puud järve vastaskaldal. Teinekord oli vesi tasane ja must ning peegeldas täiuslikult iga oksa ja lehe viimset kui detaili. Sel kenal aprillihommikul oli järv selge, kuigi jahedad tuuleiilid panid veepinna õrnalt lainetama, lüües peegelpildi virvendama.
Lorraine tundis, kuidas valu nagu surnud nahk kihiti maha koorus, kui valuvaigistid toimima hakkasid ning tee ja sigaret ta pingul närve rahustasid. Ta asetas tassi tooli kõrvale madalale separauast lauale ja kohendas tekki õlgadel. Ta istus näoga lõuna poole, kui päike hiilis parasjagu üle mägede vasakule jäävate puude vahele. Varsti kogu lummus katkeb. Ta kuuleb selja taga majas ärkavate inimeste häälekõma, uste avanemist, dušivee pahisemist, vee tõmbamist tualetis ning algab järjekordne päev, mis tuleb üle elada.
Kui juba pisut valgemaks läks, tundus Lorraine’ile, et ta näeb teisel pool järve metsa ääres mingit riidetompu maas lebamas. See oli ebatavaline, kuna Barry, nende territooriumi hooldaja ja keskuse haldusjuht, oli oma tehisjärve ja loodusliku metsatuka üle sedavõrd uhke, et vahel kurdeti, nagu kulutaks ta palju rohkem aega neile kui puhtuse ja korra tagamisele ülejäänud suures valduses.
Lorraine kissitas silmi, aga ikkagi ei suutnud ta seda eset päris selgesti näha. Tema nägemine polnud muidugi ka enam see, mis ta oli olnud. Käega tooli külge klammerdudes tõukas ta end jalule, kiristades hambaid tulisest valust, mis hoolimata OxyContini valuvaigistist nagu põlev jutt ta vasakust jalast läbi käis, ning haaras siis kargu ja hakkas nõlvakust alla minema. Muru oli ikka veel kastemärg ja ta tundis kõndides, kuidas värske karge rohi ta paljaid pahkluid silitab.
Kui ta järve äärde jõudis, keeras ta ümber selle looklevale räburajale ja jõudiski varsti teisele kaldale, üksnes mõnikümmend sentimeetrit veest eemal algava metsatuka juurde. Juba mõni hetk tagasi oli ta taibanud, mis seal hunnikus lebab. Kuigi ta oli laipu ka varem näinud, polnud ta tegelikult mitte ühegi otsa niiviisi sattunud. Ta oli nüüd üksinda koos surnukehaga, esimest korda pärast seda, kui ta oli leinamajas oma isa kirstu kõrval seisnud.
Lorraine hoidis hinge kinni. Vaikus. Talle tundus, nagu oleks ta sügavamal metsas mingit sahinat kuulnud, ja temast käisid hirmujudinad läbi. Kui see inimene siin oli mõrvatud, siis võib ju mõrtsukas veel kuskil läheduses viibida ja teda jälgida. Ta püsis umbes minuti liikumatuna, kuni oli kindel, et metsas ei ole kedagi. Seejärel kuulis ta jälle sahinat ja nägi rebast endale puhmastikus teed rajamas.
Nüüd, sündmuspaigas olles, lõi Lorraine’i treenitus välja. Ta oli ettevaatlik, et mitte midagi puudutada, hoidis end heaga kaugemale. Nii väga oleks ta tahtnud lähemale minna ja surnukeha uurida, vaadata, kas see on keegi, keda ta tunneb, ent ometi taltsutas ta end. Ta ei saa enam midagi teha, ütles ta endale. Mehe asendi järgi – sest tegu oli kindlasti mehega – põlvili, keha kägaras, pea vastu maad nagu palvetava moslemi paroodia, ei saanud ta enam kuidagi elus olla.
Parim, mida Lorraine teha võis, oli jääda siia seda paika valvama. Olgu siis tegu mõrvaga või mitte, kahtlane surm oli see nii või teisiti ning mitte mingil juhul ei tohi ta praegu asja vussi keerata. Kirudes jalavalu, mis iga ta liigutuse peale tuikama hakkas, õngitses Lorraine teksajakitaskust mobiili ja helistas Eastvale’i politseijaoskonda.
Bachis oli kohe midagi niisugust, mis varajasse hommikutundi ideaalselt sobis, mõtles peainspektor Alan Banks, sõites koidikuhakul Gratlyst St Peter’si tervise- ja taastusravikeskusesse, mis asus Eastvale’ist kuue ja poole kilomeetri kaugusel. Ta vajas midagi, mis ta üles ärataks ja mõttetegevust ärgitaks, paneks hallid ajurakud surisema, aga mitte liiga valju muusikat, mitte midagi liiga räiget ega emotsionaalselt koormavat. CD Bachi viiulisonaatide ja -partiitadega Alina Ibragimova esituses oli just see õige. Bach samaaegselt nii rahustas kui ka ergutas meeli.
Banks tundis St Peter’sit. Ta oli tihti käinud Annie Cabbotil külas, kui too seal taastusravil viibis. Alles mõne kuu eest oli ta näinud pisarais naist karkudel ukerdamas, aga nüüd pidi Annie juba esmaspäevast tööle tagasi tulema. Banks ootas teda, elu oli ilma temata juba tükk aega hall ja igav olnud.
Ta keeras ringtee esimesest teeotsast maha ja sõitis piki müüriäärt umbes sada meetrit, enne kui jõudis võlvja sissekäigu juurde ja pööras sealt vasakule, asfalteeritud hooviteele. Seal polnud väravat ega väravaputkat, aga esimesed politseiohvitserid, kes kohale ilmusid, olid territooriumi õigesti piiranud. Üks noor politseikonstaabel viipas Banksi enda juurde isikutunnistust näitama ning kirjutas tema nime ja saabumise aja üles, enne kui lindi tõstis ja ta läbi laskis.
Parklasse sõitmine on nagu luksuslikku spaa-hotelli saabumine, oli Banks Anniet külastades alati mõelnud. Ega see tänagi teistmoodi olnud. Fassaadiga lõunasse, seisis St Peter’s kõrgendikul, kust viis tee alla järve äärde ja seda ümbritsevasse metsa. See oli üheksateistkümnenda sajandi lõpul Vanbrugh’ stiilis, Leedsi arhitektide projekteeritud ja kohalikust kivist valmistatud kolmekorruseline, kiviplaatidest sammaskoja, lihtsate dooria sammaste ning itta ja läände jääva tiivaga ehitis. Kuigi mitte nii avar nagu mõni kohalik musternäide, oli ümbritsev maastik kujundatud suuresti Capability Browni stiilis ja vaimus: järve, metsa ja laugja muruga. Seal oli isegi üks veidrus. Läände, puude ja aasa taha jäi Swainsdale’i mägede ja orgude kontuur, moodustades fooni, mida jaapanlased nimetaksid laenatud maastikuks, mis looduse kunstiga kokku sulatab.
Kriminalistide meeskond oli jõudnud kohale enne Banksi, mis tundus kummaline kuni hetkeni, mil talle meenus, et väljakutse oli teinud üks detektiivinspektor. Seljas ühekordsed türbid, olid nad juba tööhoos. Kuriteopaiga fotograaf Peter Darby oli tööle tulnud vana mõlkis Nikon SLR-i ja ultramoodsa digitaalse videosalvestusseadmega. Enamik kuriteopaiga uurijaid või kriminaliste, nagu neid nüüd armastati kutsuda, tegid kuriteopaika läbi otsides samuti digifotosid ja videosalvestisi ning kuigi Peter Darby pooldas igati videokaamerat, vältis ta digitaalset fotograafiat, kuna tema arust läheb see liiga kiiresti rikki või tõrgub töötamast. See tegi fotograafist omamoodi dinosauruse ning paar temast nooremat tehnikut heitsidki selja taga tema üle nalja. Peter võis hoobeldes vastata, et tal pole kohtus tõendusmaterjaliga kunagi probleeme olnud ja tal pole ka ükski pilt kunagi arvuti tõrgete tõttu kaduma läinud.
Detektiivinspektor Lorraine Jensoni üksildane vimmas kuju seisis kargule nõjatudes koos kahe teise inimesega surnukehast umbes viie meetri kaugusel vee ääres ja sirgeldas midagi oma märkmikku. Banks teadis teda põgusalt paari kuu tagusest juhtumist, mis oli väljunud Humberside’i piirkonnast, kus naine töötas. Ta oli kuulnud, et Lorraine’il oli hiljuti ühes tornelamus paari narkodiileriga kokkupõrge, mille käigus ta kolmanda korruse rõdult alla kukkus. Naisel oli vasakus jalas mitmes kohas luumurd, aga tänu operatsioonile, metall-lahasele ja füsioteraapiale on ta varsti jälle tööl tagasi.
„Milline saatuse iroonia,” lausus naine. „Et just mina selle surnukeha pidin leidma.”
Banks osutas käega kriminalistide poole. „Nagu näha, oled sa ka poisid juba kohale kutsunud.”
„Vaistlik liigutus. Ma mõtlesin, et parem mitte aega raisata. Osakonna valveohvitser otsustas ise, mida teha.” Ta pöördus, et teisi tutvustada. „Muide, see on Barry Sadler, haldusjuht, ja Mandy Pemberton, öövalveõde.”
Banks tervitas neid ja küsis, ega neil pole midagi selle vastu, et minna tagasi peahoonesse tunnistusi andma. Ikka veel šokis, hakkasid nood nõlvakust üles ronima.
„Kes vastutab kuriteopaiga uurimise eest?” küsis Banks Lorraine’ilt.
„Stefan Novak.”
„Suurepärane.” Stefan Novak oli üks parimaid. Tema kaitseks kuriteopaika kas või oma elu hinnaga, kui seda peaks vaja minema, ent sellegipoolest leidis Banks, et temasuguse sümpaatse, vaimuka ja intelligentse mehega on väga mõnus koos töötada. Banks vaatas metsapiiril kössakil lebava laiba poole. „Tead ka, kes see on?”
„Veel mitte,” ütles Lorraine. „Aga ma võin ta ära tunda küll, kui ta nägu näen. Juhul, kui ta on siit.”
Siseministeeriumi patoloogi, Saltburnis elava dr Glendenningi jaoks oli veel liiga vara ja seetõttu põlvitaski politseiarst dr Burns laiba kohal, tehes oma musta raamatukesse märkmeid. Banks kükitas tema kõrvale ja vaatas, käed põlvedel, tema tööd pealt.
„Ah sina, Alan,” ütles Burns. „Ma tahaksin surnukeha ümber pöörata, kui tohib.”
„Peter Darby on oma kaameraga juba lõpetanud?”
„Jah.”
Banks uuris mõni hetk surnukeha ja leidmata midagi eriliselt huvitavat või ebatavalist peale kummalise asendi, aitas dr Burnsi. Ettevaatlikult pöörasid nad surnukeha selili. Niipea kui nad olid seda teinud, vahetasid nad hämmeldunult pilke. Banks tõusis püsti. Ta kuulis nende kohale kummardunud Lorraine Jensonit tasakesi ahhetamas.
Miski oli mehele rindu torgatud. Esmavaatlusel sarnanes see puuvaiaga, mida Van Helsing kasutas vanades Hammeri filmides vampiiride tapmiseks, kuigi sellel olid noole moodi suled otstes. See siin aga oli liiga sügavale sisse torgatud, et saanuks olla tavaline nool. „Näeb välja nagu vibupüssinool,” nentis Banks.
„Ma arvan, et sul on õigus,” nõustus dr Burns.
„Siinkandis pole neid just eriti palju.” Tegelikult ei meenunud Banksile ühtki mõrvalugu, kus oleks tegu olnud vibupüssiga.
„Ma ei saa väita, et see ka minu valdkond oleks,” ütles dr Burns. „Ma olen kindel, et dr Glendenning oskab teile rohkem öelda, kui ta surnukeha lauale paneb.” Dr Burns tõusis püsti. Tema põlved ragisesid. „Asendi ja nurga järgi ütleksin ma, et see ese läbistas päris kindlasti ta südame. Sel juhul suri ta silmapilkselt. Ta võidi enne muidugi ka mürgitada, aga kägistamise, löömise või mingi muu füüsilise trauma jälgi ma küll ei näe.”
„Mis sa arvad, kas ta tapeti siin või toodi siia pärast surma?”
Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/29
