Juhtkiri: Iibepiduritest priiks
Võime Eesti negatiivse iibe pärast kurvastada, ent võlurohtu rahvastiku taastootmiseks pole leidnud ka kõige tugevama sotsiaalsüsteemiga riigid. Küll on võimalik tegelikkusele silma vaadata ja üleminek uuele demograafilisele reaalsusele võimalikult pehmeks muuta.
Eile võeti teema jutuks palju meediatähelepanu pälvinud konverentsil „Miks Eesti naine ei sünnita?”. Vastuse võib välja lugeda pealkirjast, mis väljendab meie ühiskonnal ajaloolise arengupeetusena kaelas rippuvaid arusaamu.
President Toomas Hendrik Ilves tõstis oma aastapäevakõnes esile, et Eesti naine ei naase enam kunagi Kinder, Küche, Kirche mudeli juurde. Seda oleks ka väga vale oodata. Ei saa eeldada, et keegi teeks lapsi patriootlikust kohusetundest. Ammugi ei saa panna rahvastiku taastootmise vastutust ainult naistele. Vastupidi, kui miski suudab tänapäeva Euroopa ühiskondades tekitada laste saamiseks piisava turvatunde, siis tõelise võrdõiguslikkuse tundmine. Teadmine, et lapse sünd ei suru tema üht vanemat veel ebavõrdsemasse olukorda kui see, kuhu ta lapse kandja, sünnitaja ja esmase toitjana niigi satub.
Lühidalt taandubki laste saamine kahele märksõnale: suhtumine ja keskkond. Stereotüüpidest vabanemine. Tõestamine, et naise koht on peale perekonna ka valitsuses. Et riik maksab tõesti vanematoetust, mitte esmajoones „emapalka”. Et ka isadel kujuneb normiks lapsepuhkust võtta ja haige lapsega kodus olla. Et tööandjad ei võta naise palgast midagi maha tõdemusega, et niikuinii koormab laps teda rohkem kui meest.
Eesti vanemapalk on suurepärane vahend, kuid jätab alles liiga palju riske, et teadlikult mitut last eelistada. Piisab lugeda tänases lehes olevat Eesti ainukese kurtide kooli võimaliku sulgemise lugu, et mõista, kui üksi jääb lapsevanem juhul, kui oodatud järeltulija vajab erihooldust.
Keskkond loeb rohkemgi. Rändesaldo kaudu väheneb Eesti rahvaarv aastas enam kui kuue tuhande inimese võrra. Eestist ei aja minema üksnes raha vähesus, vaid ka tunne, et oleme mentaalselt läänemaailmast mitukümmend aastat tagapool – puudutagu see erivajadustega inimesi, immigrante või seksuaalvähemusi. Kuid on lootust. Euroopa viie rikkama hulka jõudmine kõlab märksa utoopilisemalt kui vaimse mahajäämuse kiirkorras tasategemine. Alustada saab igaüks iseendast.
