Andrus Kivirähk: Sport ekraanil
Pean end üle keskmise kirglikuks spordisõbraks. Spordisündmus number üks, millele olen nõus pühendama terve suve, on minu jaoks jalgpalli MM. Kui kerkis õhku võimalus, et ETV seda ei näitagi, tõmbas korraks silme eest mustaks küll. Esimest korda elus tuli pähe mõte Eestist emigreeruda, vähemalt MM-i ajaks. Õnneks läks hoop mööda. Ülekanded Brasiiliast tulevad ja jaanilaupäeval ei pea tule ääres sääski toitma, leidub põnevamat tegevust.
Järjekorras teine on UEFA Meistrite liiga turniir. Kõrgetasemelisemat spordisündmust annab otsida, kuid neid mänge ei näita ETV, keda süüdistatakse liigses jalgpallilembuses, üldse! Aga pole viga, ma ei ole nende peale kuri, sest õnneks on olemas TV 6, kes selle lünga täidab.
Küll aga näitab ETV Eesti koondise ja kohaliku vutiliiga mänge. Esimesi olen vahel vaadanud, aga enamasti teleri ahastusekarje saatel enne lõppu kinni pannud. Teisi pole ma kunagi näinud ja ausalt öeldes tuli mulle nende olemasolu ETV ekraanil suure üllatusena.
Mingis mõttes saan ma aru teiste spordialade esindajate pahameelest. Ega nende tase ole kehvem kui kohalikel Eesti vutiklubidel. Järeldus pole aga mitte see, et näitama peaks kõike, vaid vastupidi: kohalike sündmuste kajastamiseks piisab täiesti spordiuudistest. Olen nõus, et rahvustelevisiooni ülesanne on anda meile teada Eesti sportlaste saavutustest. Kuid ülekanne spordivõistluselt on teine asi.
Pole tarvidust täita eetrit keskpärase vaatemänguga, mida keegi jälgida ei viitsi. Ja asi pole propagandas. Olen kindel, et Madridi Reali või Müncheni Bayerni mäng mõjub noorele Eesti vutihuvilisele sada korda inspireerivamalt, olgugi et platsil ei veereta palli ükski „meie mees”.
Kalle Muuli heitis oma raadiosaates ette seda, et ekraanile ei jõua Kaia Kanepi mängud. Pigem on aga küsimus selles, et tipptennist ei näidata! Minu arust pole loogiline, kui me näitame ainult Kaia Kanepi mänge ja kui „meie tüdruk” peaks näiteks poolfinaalis kaotama, siis finaali vastu me enam huvi ei tunne. Ehk oleks mõistlik näidata kõiki suure slämmi turniire, alates näiteks veerandfinaalidest. Kui siis kaamera ette satub ka mõni rahvuskaaslane, oleks rõõm kahekordne. Aga kui ei satu, siis napib järelikult taset ja polegi midagi vaadata.
Sport on selles mõttes julm, et kohalikel saavutustel pole laiema avalikkuse jaoks kuigi suurt tähtsust. Me võime ju võtta teadmiseks, et mõnel kergejõustikualal on sündinud uus Eesti rekord, aga teleri ette naelutavad meid ikkagi maailmameistrivõistlused ja olümpiamängud. Uudis selle kohta, kuidas Andrus Veerpalu võitis jälle Eesti meistritiitli ja edestas endast poole nooremaid kolleege, on naljakas, aga ekraanil näha ma sellist asja küll ei soovi.
