Aspergeri sündroomi diagnoosimist pidurdab lastepsühhiaatrite vähesus

Autismispektri häiretega laste hulk on viimasel ajal suurenenud kogu maailmas. Eesti pole erand.

Ta ei saa kunagi aru, miks mängukaaslane on õnnetu, kui tal midagi käest ära kiskuda. Kui kaaslasest saab isu täis, tõukab ta tolle jõuga eemale, teise nutt ei ärata mingeid tundeid. See, et sõpru on tal vähe, ei kurvasta teda üldse. Kui teel lasteaiast koju selgub, et täna minnakse veidi teist teed pidi, istub ta asfaldile ja röögib täiest kõrist.

Ta ei lase iial oma juukseid kammida, tema lillelistes retuusides haigutab suur auk, kuid teisi ta jalga ei pane ja kinniõmmeldud augu harutas hüsteeritsedes hammastega lahti. Ta sööb ainult ja ainult keedetud kartulit, muu viskab koos taldrikuga maha. Ta on kuueaastane ja me ei tea, kui kaua jätkub meil jõudu selle kõigega toime tulla. Eelmisel aastal kahtlustati Aspergeri sündroomi, sel aastal pandi diagnoos. Ta luges soravalt juba neljaselt, joonistab väga hästi ning kui õpetaja hoidub kõnekäändudest, naljadest ja mõistatustest, meeldivad eelkoolitunnid talle väga.